Kiri: Tallinn on sitane ja tatine

Võib-olla tundub see mõnele uskumatu, aga Tallinna kesklinnas leidub tänavaid, mis on koerasitaga mineeritud sellisel määral, et pilku maast tõsta ei julge — niipea, kui valvsuse minetad, astudki sisse.

Kord näeb ette, kui koer tänavat reostab, peab omanik reostuse likvideerima ehk siis mustuse ära koristama. Seda teeb koeraomanikest tühine vähemus, et mitte öelda — väga üksikud. Enamik laseb penil oma häda ära õiendada ükskõik kus ning jätab sita maha sinna, kus see tekitati.

Minu laste lasteaeda mineku tee on paksult koerasitta täis. Nende tänavate elanikke ei paista karvavõrdki kõigutavat see, et nende maja ees asetsevad junnid. Mis on mulle täiesti arusaamatu: kui selline rõvedus asuks minu maja ees, koristaksin ma kas või ise võõra peni sõnniku ära, selle asemel et iga päev hunnikute vahel endale teed rajada. Õnneks elan majas, kus on korralik kojamees.

Ma ei tea ka kedagi, kes linna sittamise eest oleks trahvi saanud. Koeraomanikud on kirjeldamatult ülbed ning pargis jooksevad penid tihtilugu ilma rihmata ringi, kuigi minu arusaamise järgi peaks park olema jalutamiseks inimestele, mitte elukatele. Tõtt öelda on see kõik lihtsalt eemaletõukav.

Teine probleem on süljelärakad, millega linn on kaetud enam-vähem samal määral kui koerasitaga. Mis haigusi need inimesed küll põevad, kes tingimata igale poole tatistama peavad? Tavaliselt kostab enne sülitamist võigas kraaksatus ning siis järgneb lärakas. Rögastamine riivab silma ja kõrva ning viimaks võivad niimoodi ju ohtlikud tõvedki levida.

Inimesed võiksid ometi natukenegi hoolivamad olla! Ei ole ju raske oma lemmiklooma järelt mustust ära koristada. Kui juba on loom võetud, siis tuleks selle vajadusega ette arvestada. Ja kui tingimata on tarvidus rögastada ja ilastada, siis tehtagu seda koduseinte vahel, aga mitte avalikus kohas.