Evelyn Sepp: Eesti majandus teel kosmosesse?
Tõsi, kiireloomulise priiskamispeo lõpetamiseks on ministritel tõesti mõistlik peatada kõik, mis võimalik, ja mille rahastamine ei tulene otseselt mõnest seadusest, nagu palgad, pensionid, toetused.
Kuid negatiivse lisaeelarve esitamine riigikogule veel lähemate nädalate jooksul on ainuõige ja ainuvõimalik. See on ka põhiseaduse küsimus ja vastupidine oleks selgelt valitsuse pädevuse ületamine. See hägustaks vastutust ja järelevalvet ning ka otstarbekuse ja põhjendatuse hindamise võimalusi riigikogus.
Mis aga puudutab riigieelarve senist mahtu ja sisu ennast, siis — tõele au andes — on see on olnud algusest peale blufitud.
Ajal, mil riigieelarvet ette valmistati, ja tegelikult isegi juba siis, kui vegeteerivat koalitsiooni kokku klopsiti, oli juba peaaegu aastapäevad ilmselge, et maailmamajandus põrutab pikka ja sügavasse kriisi. Olgu see siis naftahindade jätkuv ja kriitiline tõus või ka USA suurte börsiettevõtete langemine nõrga finantskontrolli tulemusena. Edasi tuli kriis kinnisvaraturgudel ja sealt muudkui edasi. Optimismiks ega muretuseks polnud möödunud kevadel enam mingit alust, sest halveneva olukorra märgid karjusid näkku igaühele, kes vähegi näha tahtis.
Lisaks muidugi armutu „kingitus“ kõigile neile, keda ainuüksi umbes 7 miljardi krooni ulatuses ilma leivata jäeti lollaka pronksrevolutsiooni korraldamise tulemusena. See 7 miljardit ei voolanud Eesti riigi ja inimeste rahakottidest mööda mitte maailmamajanduse, vaid valitsuse lolluse tulemusena. Kui see raha oleks jäänud Eesti inimeste rahakotti, ei räägiks me täna negatiivsest eelarvest, vaid ehk ainult selle korrigeerimisest ja muresignaalidest.
Küllap teadis ka valitsus kõike seda, mille teadmist ta nüüd eitab, kuid põhjus pillerkaari meenutavate lubaduste kokkulükkimiseks oli ilmselt pinge koalitsiooni loomisel. Sisuliselt osteti sellega nõusolek kiireks ja mugavaks valitsuse kokkupanekuks.
Ja eks nüüd ole tegelikult ju sama seis. Eesti huvid ja jätkusuutlikkuse tagamine ei ole kohe kindlasti prioriteetide hulgas. Peaministri ainuke mure on tema enda positsioon, mitte aga adekvaatne reageerimine ja aus signaal inimestele ja ettevõtetele. Arvestades olusid, ei ole põhjendaud rääkida sellest, et iga ministeerium peaks võrdse panuse kärbetesse andma või et kõik on hästi ja Eesti lennuk on ikka veel teel kosmosesse.
Nõus võib olla vaid sellega, et jooksvad majanduskulud annab tõesti tõmmata sisuliselt nulli igas ministeeriumis. Jätta arvutite, pastakate, autode jms hanked selleks aastaks ära. No suvepäevad ka.
Kuid edasi ei ole asi enam küll joonlauaga lõigatav. Ja kui küsimus ei oleks nii pingelistes sisesuhetes, siis saaks valitsus sellega hakkama ka nii, et võetaks sealt, kus võtta võib, ning jäetaks puutumata investeerinud, eriti investeeringud infrastruktuuri ja haridusse. Nii tehtaks siis, kui oldaks väljas ühe asja eest nagu meeskond. Kui seda aga ei ole, siis saamegi näha avalikku kaklemist, kui mõnest „krahvkonnast“ tullakse väevõimuga enam andamit nõudma kui mõnelt naabrilt..
Mõelda tasub ka selle peale, mis on tegelikult taganud Eesti viimase 15 aasta majanduskasvu. Suuresti nn nõukogude kool ja pärand. Nii korralik haridus kui ka mõneti tasuta sülle kukkunud vara ja üpris korralik infrastruktuur. See eelis meid enam järgmisel majanduse tõusutsüklil ei aita. Muidugi, kui selline üldse lähiaastail peaks tulema.
Seda lihtsal siis enam ei ole. Mis aga on, on drastiliselt halvenenud demograafiline olukord, tegemata jäetud investeeringud. Teisisõnu — meid ootab tõenäoliselt ees hoopis üks teine olukord, mis erineb sellest edumüüdist, millega Eesti avalikkus harjunud on.
See annab aga ka võimaluse valitsusele mängida pimesikku edasi ning jutlustada edust, mis, olgem ausad, ei lõpe ühe päevaga, kuid kui see läbi on — ja uut vundamenti rajatud ei ole –, siis seda enam naljalt üles ka ei ehita. Aeg ja ressursid on selleks ajaks tuulde lennata lastud nagu taastumata maavara.
Nii jääbki soovida, et järeldused Eesti tegeliku majandusolukorra kohta tuleks viivitamatult ja ausalt ning neile järgneks loetud päevade jooksul ka tegu — lisaeelarve. Arvestame edaspidi pigem sellega, et maailmamajanduse languse mõju ei ole Eestisse veel jõudnudki. See on alles tulemas ja roosade unistuste realiseerimiseks tasub varuda ikka vähemalt üks viisaastak.
