Repliik: Otsedemokraatia, õiglus on su nimi

Populismi ja politikaanluse nippide ärakasutamise aeg on ümber saamas. Järjest hoogustuvad poolt- ja vastuallkirjade kogumiste kampaaniad näitavad üheselt seda, et inimesed tahavad omavalitsust ja riiki puudutavates protsessides kaasa rääkida.

Sellisele kaasarääkimise võimalusele on pandud ka nimi: osalusdemokraatia. Vajadust osalus- ehk otsedemokraatia järele näitab ka esindusdemokraatia pliiatsitega juhitava Tallinna vürstiriigikese teke, aga ka ka rahulolematus riigikogu, selle töö ja majoneesitšekkidega.

Mulle meeldib meenutada Kaido Kama 2002. aastal ööülikoolis peetud loengut, kus ta esitas sellise küsimuse: miks me arvame, et need inimesed, kelle intellektuaalse päevamenüü moodustab kollane ajakirjandus ja televiisoriekraanil toimuvad mõrvad, teevad valimiskastide ette astudes otsuse, mis on õige ja hea?

Sama teemat puudutab ka Marek Strandberg viimases Sirbis. Strandberg seab kahtluse alla esindusdemokraatia asjakohasuse selle praegusel kujul ja tõstatab küsimuse, miks on kõrgema võimu kandjal, kelleks on Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi rahvas, võimalik oma võimu rakendada ainult valimistel.

„Küllap tuleb lugejale tuttav ette väide, et oma rumaluse tõttu ei saavatki rahvas otsustamisega toime tulla ja vajavat seetõttu (ja ainult) esindusdemokraatlikku eestkostet ning juhtimist. /…/ Valijate ebakompetentsuse osas võib vastu küsida: kas valijad on rumalad kogu aeg ja kui, siis milline on see imetabane mehhanism, mis kodaniku valmiskampaania ajaks või vähemalt valimiste päevaks arukaks teeb. Või pole ka valimispäeva otsused arukad ja arukaid valikuid üleüldse ei oodatagi?“ arutleb Strandberg.

Osalusdemokraatia protsessid peavad olema kindlal viisil seadustatud ja nende tulevaste seaduste protseduuride järgimise ajal saab rahvas näiteks arutledes auru välja lasta hästi toimivates veebikeskkondades, nagu seda on näiteks Delfi kommentaarium.