Repliik: Viime Ansipi Tartusse tagasi?

Viis, kuidas Reformierakond püüab väärata Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas, ei ärata vähimatki sümpaatiat: ei mingit konstruktiivset kriitikat, ainult labane lahmimine. Samaväärne oleks, kui Keskerakond algataks nüüd vastuseks kampaania „Viime Ansipi Tartusse tagasi!“.

Segaseks jääb ka, mismoodi Reformierakond Tallinna „tagasi“ võtab. Neid aegu, mil Tallinnas oravad võimul olid, annab ikka meenutada. Kas teie mäletate, millal oli Tallinnal viimati reformierakondlasest linnapea?

Peeter Lepp ja Ivi Eenmaa hakkasid hiljem küll oravateks, aga sel ajal, kui nad Tallinna valitsesid, olid nad alles tublid koonderakondlased. Robert Lepikson jõudis kuuluda õige mitmesse parteisse, linnapea olemise ajal oli aga temagi „koonukas“. Ajakirjanikule vibraatori soovitamisega kuulsaks saanud Priit Vilba oli küll orav, aga tema valitsemisaeg jäi mäletatavasti päris lühikeseks.

Ja olemegi tagasivaatega taasiseseisvumisaja alguses tagasi. Kuidagi ei saa öelda, et Tallinnas oleksid kunagi olnud reformierakondliku valitsemise traditsioonid. Viimaseil ajul on võimu jaganud isamaalased (Mõis), respublikaanid (Palts) ja keskerakondlased (Savisaar). Küll aga on reformierakondlased pidanud Tallinnale, õigemini riigile loovutama koguni kaks reformierakondlasest linnapead: Ansipi peaministriks ja Jänese kultuuriministriks.

Praegusel juhul on Reformierakonna püüdlused muidugi läbinähtavad: riigieelarve põleb ja see on väga ebamugav. Valimised, isegi kohalikud, on ju alles päris kaugel. Enne viimaseid riigikogu valimisi kolkisid Kesk ja Reform teineteist kah mäletatavasti päris valusasti, kuigi nende valimislubadused olid äravahetamiseni sarnased ning täiesti reaalsena oli olemas võimalus, et hakatakse taas koos valitsema. Ja eks need ajad või tulla ikka ja jälle.