Anto Raukas: Alternatiivitu tuumaenergia
Kui me võtaksime ainuüksi elektrienergia, siis annavad kogu maailmas kivisöe, pruunsöe ja põlevkivielektrijaamad ligikaudu 40%, gaasielektrijaamad 19,5%, õliküttega elektrijaamad 6,5%, tuuma- ja hüdroelektrijaamad kumbki 16% ja muudel kütustel põhinevad elektrijaamad kokku vaid tühise osa — pisut rohkem kui 2%.
Vaatamata kavandatavale energia kokkuhoiule kasvab energiamahukus maailmas kiiresti. 1. jaanuaril 2007 elas maailmas 6 589 115 092 inimest ja elektrit tarbiti aastas ligikaudu 15 000 teravatt-tundi. Aastal 2030 elab maailmas 8,2 miljardit inimest ja elektrinõudlus kahekordistub.
Aastani 2030 ennustatakse kõige suuremat absoluutset kasvu kivisöeelektrijaamadele (kasvuprotsent 2,8% aastas) ning nende osakaal tõuseb 45%-ni. Veelgi kiiremat kasvu ennustatakse gaasielektrijaamadele (3,3% aastas), kuid nende osa jääb ikkagi poole väiksemaks kivisöejaamade omast. Hüdroelektrijaamade (1,7%) ja õliküttejaamade (0,9% aastas) kasv on tõenäoliselt väike. Kõigist alternatiivenergia allikatest (tuul, päike, biokütused, maasisene soojus, vesinikuenergia) saadav elekter on perifeerne ja võib 2030 aastal ulatuda parimal juhul 4%-ni.
Ei ole kahtlust, et lähematel aastakümnetel orienteerub maailm eeskätt tuumaenergeetika edendamisele. See on ka loomulik, sest esiteks on tuumaenergia kõige odavam ja teiseks võimaldab ta kiiresti saavutada suuri mahtusid. Hiljuti avaldasid soomlased võrdlevad andmed baaselektri hinna kohta Soomes (euro/MWh), mille kohaselt konkurentsitult kõige odavam on tuumaenergia — 25,9 (sellest kütus 3), gaasil on see 45,0 (kütus 35,9), kivisöel 34,4 (kütus 17,6), turbal 35,9 (kütus 18,8), puidul 51,2 (kütus 30,8) ja tuulel 45,5.
Nagu juba öeldud, toodetakse tuumareaktoritest praegu 16% maailma tarbitavast elektrienergiast, sealjuures Euroopas ligikaudu kolmandik, Prantsusmaal ja Jaapanis ligikaudu 80%. Maailmas on installeeritud 443 äriotstarbelist tuumareaktorit koguvõimsusega umbes 370 GW. Aastaks 2025 suureneb see vähemalt 100 GW võrra. Praegu on ehitamisel 24 uut reaktorit. Lähiaastatel kavandatakse 74 reaktori ehitust ning plaanis on veel 185, neist Hiinas 86, USA-s 25, LAV-is 24, Venemaal ja Ukrainas kummaski 20.
Kui Eesti tahab jõuda tuumariigiks, siis peab ta kiiresti asuma endale valima sobivat reaktorit, sest muidu jääb ta rongist maha. Lootusetult on hilinenud ka leedulased, sest Ignalina esimene reaktor ei valmi enne aastat 2020, asjaajamine selles riigis on sedavõrd saamatu. Osalusele Ignalina jaamas loodab vaid meie elukauge peaminister.
Tuumajaamad vajavad odavat kütust ja seda on võimalik ka hõlpsasti saada. Uraani keskmine sisaldus maakoores on 2 ppm (osa miljoni osa kohta), happelistes kivimites üle 3,5 ppm, uraanirikastes graniitides üle 5000 ppm. Suured uraanivarud paiknevad Austraalias (Mount Isa), Kasahstanis, Kanadas (Elliot Lake), Gabonis, Sairis, Namiibias, Nigeerias, Prantsusmaal, Usbekistanis, Brasiilias, USA-s, Venemaal, Lõuna Aafrika Vabariigis ja mujal, kus pakkumine ületab nõudlust. Üksnes Austraalia tööstuslikke varusid hinnatakse 1 143 000 tonnile.
2005. aastal kaevandati maailmas 35 000 tonni uraani. Keskmine tuhande megavatine tuumareaktor kasutab aastas 24 tonni 4% rikastusastmega uraani massarvuga 235. Toogem võrdluseks, et sama võimsusega soojusjaam kasutab aastas 4,5 miljonit tonni kivisütt, mille põletamisel lendub atmosfääri hulgaliselt saasteaineid. Tuumajaamad on muutunud eriti aktuaalseks seoses kliima globaalse soojenemisega, sest need jaamad ei paiska õhku kasvuhoonegaase.
Eesti energeetika selgrooks on olnud põlevkivi ja suuresti jääb see nii ka lähitulevikus, vaatamata suurenevatele keskkonnakaitselistele piirangutele. 2005. aastal oli põlevkivi osakaal meie primaarenergiaga varustamisel 60,7% ja elektritootmisel 93,4%.
Põlevkivi kasutamisel on kaks tähtsat positiivset momenti: riigi energeetiline varustuskindlus ja vähene sõltuvus maailmaturu hindadest. Kuid põlevkivienergeetika suuremahuliseks jätkamiseks tuleb lahendada mitmeid keerukaid keskkonnaprobleeme. Vastavalt Euroopa Liidu keskkonnanõuetele ja Eesti ühinemistingimustele EL-iga pole vastavalt suurte põletusseadmete direktiivile (2001/80/EÜ) moderniseerimata tolmpõletuskatelde kasutamine pärast 2015. aastat enam lubatud ja kahjulikke emissioone tuleb oluliselt piirata. Vastavalt Euroopa Liidu prügiladirektiivile (1999/31/EÜ) tuleb 16. juuliks 2009 rakendada uus tuhaärastustehnoloogia põlevkivituha ladestamiseks, mis on tehniliselt keerukas.
Põlevkivienergeetika suuremastaapne asendamine alternatiivsete energiaallikatega on tehniliselt ebareaalne ja pole vaesele Eesti inimesele ka taskukohane. Eesti Energia hinnangu kohaselt oleks tuumajaamadest saadav elekter 40-45 eurot MW/h, põlevkivist saadav 63 eurot ja avamere tuulepargist saadav 90 eurot MW/h. Kütuse osa tuumaenergia hinnas on väike ja kui uraani hind tõuseks isegi mitmekordselt, jääks tuumaenergia ikkagi kõige odavamaks energialiigiks.
Allakirjutanu ei ole mingi tuumaenergeetika fänn, kuid lähtub elu reaalsusest ja faktist, et energiatarbimine Eestis lähematel aastakümnetel ei vähene, vaid suureneb. Energeetikaprobleemide lahendamisel peame me silmas pidama maksimaalset võimalikku energiasäästu ja keskkonnahoidu, energiakandjate ja energiatootjate paljususe kindlustamist ja energiatootmise hajutamist, elektri ja sooja koostootmist, riigi energeetilise sõltumatuse kindlustamist, elektritootjatele võrdsete konkurentsitingimuste loomist, varustuskindlust ja tarbijale stabiilset jõukohast hinda.
Kõike seda saab tagada vaid Eesti oma tuumajaama ehitamisega. Hiiglaslik investeering Leetu on ebamõistlik ja osalemine Soome kuuenda tuumajaama ehitusel ebareaalne, sest miks peaks see soomlastele huvi pakkuma? Pigem võiksime me soomlasi kaasata oma tuumajaama ehitusse. Ilmselt tuleb tuumajaama ehitusse kaasata ka erakapital.
Kui me ehitaksime oma tuumajaama, oleks see täielikult meie kontrolli all. Tšernobõli kordumine on välistatud, sest uutes tuumajaamades pole käsitsijuhtimisele üleminek võimalik. Tuumajaam annaks meile vajaliku baasenergia ja teised energialiigid kataksid tippkoormused.
Maailma uraanivarud on väga suured ja toorme puudust pole vaja karta. Inimesi hirmutatakse tuumajäätmetega, kuid need viiakse silkaatgraanuliteks, pannakse vask- ja teraskonteineritesse, seejärel valatakse betooni ja maetakse kas paksu savikihti (nagu Venemaal) või graniiti (nagu Soomes), kus nad võivad rahulikult olla tuhandeid aastaid. Pealegi on tekkivad jäätmete kogused väikesed. Näiteks Prantsusmaa toodab aastas inimese kohta 2500 kg tööstusjäätmeid, 100 kg neist on mürgised ja vaid alla 1 kg on tuumajäätmeid. Viimastest 100 g on pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid ning kõigest 10 g kõrge aktiivsusega jäätmeid inimese kohta.
Mida rutem valitsus ja riigikogu langetavad Eesti oma tuumajaama ehitamise otsuse, seda jätkusuutlikum Eesti on.
