Rein Ruutsoo: Ansipi sõda
Et seis on keeruline, selles on Ansipil omajagu õigustki. Kuid niisugune perspektiiv suurendab poliitiku vastutust, mitte ei anna alust õigustustele laadis “Kui trumm läinud, siis mingu ka pulgad”. Selle asemel, et õppida, mida oleks saanud paremini teha (ja seda on palju) keskendub praegune valitsus sellele, et oma panust konflikti käivitumisse täielikult eitada. Teeb muret, et loodud probleemide tunnistamise asemel mätsitakse neid avalikult kinni.
Ansip valetas
Aastalõpu intervjuus peaminister lausa valetas, kui väitis, et lõhe eri rahvusgruppide pole aprillisündmuste järel suurenenud, vaid pigem vastupidi, vähenenud. Ka on aprillirahutuste probleem tema hinnangul vaid kriminaalne ja mitte etnilise taustaga, seega mittepoliitiline.
Sotsiaalteaduslikud uuringud kinnitavad igatahes vastupidist. Sellest ka katsed teadlaste mainet igal võimalikul juhul alla kiskuda. Huvitav siiski — kui rahvustevahelised suhted on paranenud, siis miks on toetus Ansipi parteile mitte-eestlaste seas on ikka väga väike?
Jutud sellest, et „õhk sai puhtamaks”, on demagoogia. Õhk on viimaste kümnendite mürgiseim. Mingit kriitikat ei kannata seletus, et aprillimäsu oli kõige parem lahendus. Kesklinna vähemalt 30 miljon krooni eest segipeksmine oli kasulik vaid viimastel valimistel 22 000 häält kogunud Anspile ja tema valimisvõidu pärast juubeldanud parteile, aga kindlasti mitte Eestimaale. Eestil annab politikaanide keedetud suppi süüa veel kaua.
Eestimaa on sügavalt lõhestunud, aga ka eestikeelse ühiskonna ja isegi selle eliidi („punaprofessorite” avastamine) lõhestanud avantüüri aastapäeva saadab võimupartei soov jätta iga hinna eest muljet, et midagi pole juhtunud.
Kõik on nagu korras, kui maha arvata „üksikud ikka veel esinevad puudused” — kui kasutada slängi, mis oli kasutusel ka EKP Tartu rajoonikomitees. Probleemide Venemaa kaela ajamine peab juhtima tähelepanu eemale (Venemaa on põhjendustes-seletustes sisse võtmas seda paika, mida kommunistidel täitsid imperialistide vandenõud).
Põhiline oht seisneb vastuolus suuresti kapo pingutustega ja ebakindlusega loodud pealispinnalise suhtelise vaikuse ja süvaprotsesside vahel. See maandab reaalsustaju kriitilise piirini.
Pronksmehe ümber kogunemine kesklinnas ei riiva tõesti enam nende silma ja kõrva, kes suutsid selle langetatud peaga sõduri endale tingimata ja ainult okupatsiooni sümboliks määratleda. Valdavalt kalmisturahus toimuv protest — sinna koguneb eeldatavasti tänavugi üsna märkimisväärne rahvahulk — on vaieldamatult suure potentsiaaliga.
Ohtlik mäng mäluga
2007. aasta kevadel vallandusid protsessid, mida lavastaja Merle Karusoo iseloomustas väga täpselt kui pronkssõduri „elluärkamist”. Kogu 2007. aasta kevadel provotseeritud märuli saavutus oli Suure Isamaasõja täiendamine ja elavdamine „Ansipi sõjaga”. Kuidas ka sündmused ei kuhjunud, et vallandunud need valitsuse osaluse ja tehtud valikuteta.
Ajaloolisele sõjale lisaks saime kaela veel uue sõja mälestuse. Kui kellelgi oli lootust, et sotsiaalseid probleeme ja identiteedikonflikte saab lahendada jõuga, siis sotsiaalteaduste vaatenurgast tähendab politseiliste vahendite käikulaskmine alati kahjudega kauplemist.
Muude suhteliselt vähe reaalseid valikuid jätvate poliitikate kõrval etendab tänapäevaste konfliktide arengus keskset rolli nn mälupoliitika, identiteedipoliitika osa. Kuivõrd sedalaadi problemaatika tõsisemaks adumiseks on vaja sotsiaalteadlasi, siis võib sellest mööda vaadata — ja nii ongi tihti talitatud.
Mälupoliitilises lahingus — aga seda just peetakse — ei ole peaminister padruneid säästnud (aga just neid palus president 2007. aasta kevadel vaenlasele mitte anda!). Alates näiteks sellest, kui Ansip jutustas enne haudade kallale asumist, et Tõnismäele on maetud vaid marodöörid, ja lõpetades uue aasta intervjuu jõulise retoorikaga, milles ta rõhutas, et „sinimustvalge lipuga Tõnismäelt põgenema pidanud eestlased oli rusuv vaatepilt”. Sellega osatas ta nende sündmuste vallandamise ühte võtmehetke, mis tõepoolest lõikas eestlaste hinge.
Pöördumise jätk polnud vähem tähenduslik: “Sel ööl näitasime, et Eestis maksab meie, mitte Moskva sõna, lõpmatult ei saa taganeda”, mis ajab oma teod Moskva kaela. Kuid samas on antud kohalik sõnastus juba ühe teisele tuntud mõttele: „Teid ei peksta enam kunagi.” On ka teisi, kes on lubanud, et „me ei luba end” või et „me ei luba teid” kunagi peksta.
Poliitiline eliit õõnestab riiklust
Kuidas varasemate pronksmehe ümber kogumistega ka polnud — tänavu tähistatakse kahte teineteist võimendavat tähtpäeva. Kui varem võis olla lootust, et koos veteranide manalateele minekuga nihkub see osa minevikust teadvuse perifeeriasse, siis nüüd on nooremal põlvkonnal omast käest võtta värsked sündmused — koos uute haavadega ning lüüasaamisega, mis nõuavad „heastamist”.
Mingite uduste piltide ja meenutuste asemel võib lõputult kerida tolle öö kokkupõrgete jõhkraid kaadreid sobivas reastuses ning üles ehitada uskumatu mastaabiga konspiratsiooniteooriad. Kõik see on laetud isikliku kogemuse valu, viha ja kibestumisega. Häda, kui see vormib piisavalt suure osa põlvkonnast pildi Eestist ja ise-endast kohast meie riigis. Just „hingehaavadest” kõneles aprilli algul ETV-e antud intervjuus ka väliselt üsna rahumeelne ja väärikas Suure Isamaasõja veteran.
Küsides, mida saavutati sellega, et pronksmees toimetati paar kilomeetrit eemale, tuleb ikka küsida: milles oli probleem? Kas probleem oli Aljošas? Või oli see kodurahus, perspektiivis, et me ei peaks muretsema võimalike vastasseisude süvenemise pärast?
Peamine probleem oli kindlasti Eesti poliitilises valikus — eliidi harrastatava poliitilise stiili valikus. Ja valik ei puuduta mitte ainult seda küsimust. Kuid pronksmehega tehtud valik kinnistas selgelt mitte just parima valiku, uue poliitilise kultuuri.
Valik seisnes selles, kas teha konstruktiivset poliitikat, pidada läbirääkimisi, kuulata ära, arvestada teisi osapooli — olgu osapoolteks siis kas opositsioon, vähemus, teadlased, kodanikuühiskond jne. Selle ülesande täitmisel Eesti eliit 2007. aasta kevadel kindlasti ebaõnnestus. Koos sellega kujundati ka Eesti poliitika tegemise stiil lähitulevikuks.
Panustada otsustati veekahuritele, elektrišokirelvadele jne. Ja mitte ainult pronkssõduriga seoses, sedalaadi varustus domineerib ka avaramalt. Sooviga asju mitte nii näha, nagu nad on, kaasnevad paratamatult uued konfliktid, valed, usalduse pagu jne, mis söövad vähkkasvajana praeguse koalitsiooni jalgealust, aga laiemalt õõnestavad Eesti riiklust.
