Olavi Ruitlane: Suuseks suupäraseks
Ma ei saa tegelikult aru, miks ladina päritolu “peenis” hea sõna on. Eesti keeles mõjub see kohati lausa solvavalt. Keeles tuleks olulisi korrektuure teha — mina nimetaks peenise ümber jämiseks. Ja näiteks “suuseks” — täiesti sünnis väljend. Keeleliselt oleks palju kaunim kasutada seda sõna väljendi “suupäraseks” asemel. Mis kuradi “suu” ja “päraseks” koos? Vaat “suupäraseks” juba on natuke ropp sõna küll, kui niimoodi vaatama hakata.
Ühesõnalist roppust kui sellist ei ole olemas. Naisterahva suguelundi kohta ükskõik mis moodi ütlemine et tee suguelundit paremaks ega halvemaks, ta on niikuinii, nagu on. “Munn” ei ole koledam sõna kui “ema”, “perse” on keeleliselt kordi ilusam väljend kui “tugitool” või “kodukino”. “Estofiil” ja “pedofiil” on peaaegu et üheilusad sõnad — aga ajus hakkab sõna tähendusega omasoodu tööle ja juba ütlebki suu automaatselt: “Vuih!”
Kogu kupatuses on süüdi katolik kirik. Lambanäoga kardinalid on ristisõdu õhutanud, poisikesi trukkinud ja suust võltsmoraali välja pasandanud. Paavst käib mööda maailma ringi, valge ürp seljas, ja ainuke, mida ta oma maniakkide ohvrite heaks teha oskab, on palvetada. Ent kui tegemist on tõepoolest pederastide sektiga, siis tuleks see illegaalseks kuulutada nagu natsisümboolikagi, kurjategijad trellide taha saata ja üle maailma luua miljoneid katoliiklusest rehabiliteerimise keskusi.
N-ö roojaste sõnade kasutamises ei oleks midagi ebaeetilist, kui neid kasutataks sihtotstarbeliselt. Minu meelest võiks rahandusminister otse öelda, et riigieelarve on perses, peaminister võiks ausalt tunnistada, et ta ei saa selle pärast öösiti magada, sest kotid sügelevad. See oleks aus ja inimlik ning tõstaks poliitikute reitingut.
Vägisõnu ei soovitaks tarvitada roojastel inimestel. Roojakoti suust kõlab lihtne tervituski rõvedalt; kui ta miskit kangemat suust välja ajab, võimendub see müraks, mida tõepoolest kuulata ei kannata. Primitiiv kasutab “roojasõna” üksikult, mõistmata, et ühe sõna mõtlematu loopimine näitab inimest lollakana.
Sõnu “vihm”, “vesi”, “kala”, “ema”, “king” ja “teksapüks” ta kontekstiväliselt ei kasuta. “Munn”, mis on täpselt samasugune sõna, käib aga suust vahetpidamata nagu midagi väga olulist. No ei ole see sõna üksikult miskit! Munnigi ei ole! Öelda “vitt“ vitust lugu pidamata näitab täielikku lugupidamise puudumist enese vastu. Nii lihtne see ongi.
Renessansiaegsed ja antiikskulptuurid, Taavetid jt olid oma oma loomulikus alastuses kaunid. Praegu võib heal juhul kusagil mere ääres naturaalset Olev Meremaad kohata, ja kõik. Nõukaaeg tootis koledas vormingus Lenineid, oleks ükski neist kujudest palja tilliga olnud, aga ei! Till oli ju ropp.
Pronksmeest oleks võinud samamoodi alasti kujutada, hiigelmusklite ja -riistaga vägilasena, aga ei… Tsensuur ja raiskamine — tilli peale oleks palju vähem pronksi läinud kui selle mundri peale, mis Aljošale selga valati. Kui tuleb kuhugi hiiglaslik Konstantin Pätsi kuju, kaetakse ka sellel suurem osa kehast kinni, inimene on moraalinormide kohaselt ju ainult osaliselt eksponeeritav. Tartusse tehti toru-Lotman. Lotmanist kõlbas millegipärast eksponeerida ainult juukseid. Päh!
Võltsmoraal saab kohe jalaga munadesse, kui internet lahti lüüa. Kogu maailma eetikakomisjonide esimehed võivad segamatult loomapornot vahtida, “suu- ja päraseksi” nautida, kaeda üksteise peale pissimist ja kakamist. Lehekülgede külastavusstatistika näitab, et perverditurg on niisama lai ja pikk ja ümmargune nagu maakera ise, ekvaatorilt 40 075,004 km. Puhast elupaika annab otsida — ainult Arktikas ja Antarktikas on veel moraalinormid miskitpidi paigas. Pervert sinna ei koli — jääkaruseksi saab elus nautida ainult ühe lühikesevõitu korra.
Aga jah, kui sõna kasutada ei mõista, oleks parem seda üldse mitte teha. Ma isiklikult väldin tihtipeale keerukaid võõrsõnu, näiteks sõna “pede” on palju julgem välja öelda kui sõna “pedestaal”, sest pedestaali otsa ronivad tihtipeale ka heterod. Peale selle kirjutavad viimast pooled inimesed täiesti valesti — mina kaasaarvatud.
