Vilja Kiisler: Proovi 21 päeva, siis näed!
Kolm nädalat, mõtled. See pole ju palju. Seda ma tegelikult suudan. Vaatad Sharma hingestatud silmi, tunnetad veel kord selgelt, et sa ei ole tegelikult õnnelik — aga tahaks, nii väga tahaks, peaaegu kõik on minust õnnelikumad! —, saad aimu hiigelsummadest, mida Sharma mööda ilma ringi sõites ja firmasid nõustades on kokku ajanud, ja otsustad: isegi kui metsa läheb, võin ma ju kolm nädalat proovida. Saagu siis, mis saab.
Siin peitubki Sharma ja kõigi teiste juhtimisgurude ja läänemaisele publikule orienteeritud “gurude” edu võti. Nn edu- ja õnneraamatud peavad nimelt vastama järgmistele kindlatele kriteeriumitele:
1) pakutav peab olema “suur” ja ihaldusväärne — õnn, ei midagi rohkem ega vähem;
2) selle saavutamine peab olema jõukohane absoluutselt igaühele;
3) vajalikud teadmised peavad mahtuma tunni-kahe jooksul läbi loetavasse raamatusse;
4) tegutsemisjuhendid peavad olema esitatud formaadis, mis on lääne inimesele arusaadav: lihtsalt, lühidalt, põhilist nagu idioodile pidevalt üle korrates;
5) teadmiste (raamatute, loengute jne) eest tuleb küsida head raha, sest lääne inimene usub ainult sellesse, mille eest ta on pappi välja käinud.
Sharma vastab kahtlemata kõigile nimetatud punktidele. Olen päris kindel, et ta tunneb ida mõtet päris põhjalikult, kaugelt paremini, kui ta seda välja paista laseb (muide, ta vanemad on pärit Indiast). Aga ta teab ka väga hästi, et lääne inimesel pole ei aega, tahtmist ega võimalust sellesse ise süveneda määral, mis võiks elumuutuseni viia. Lääne inimesele tuleb kõik teha puust ette ja punaseks, et ta oleks võimeline pakutavat tarbima (sest teisel viisil ta teadmist enda omaks teha ei suuda).
Klaar, et mitte igaüks meist ei sõida pärast vaimset või füüsilist kokkuvarisemist otsima mingeid Sivana tarku. Üks osa annab pärast infarkti lihtsalt otsad, teine ronib rattasse tagasi niipea, kui jalg jälle kannab, ja jätkab sealt, kus enne krahhi pooleli jäi. Enamik aga igatseb terve elu õnne järele, mis peaks saabuma siis, kui käsil olev projekt on lõpetatud, karjäärihüpe saavutatud, lapsed suureks kasvatatud, mis iganes kohustused täidetud. Muidugi ei jõua see päev selles elus mitte kunagi kätte, sest see päev on iga päev.
Loll lääne inimene on selles mõttes igat sorti õhumüüjatele kerge saak. Ta on pidevalt hädas ja mures, ta vajab pidevalt abi, aga ei tea isegi täpselt, millist. Ta tahab, et keegi ütleks talle, mis on õige ja hea, kus on õnn — ning kinnitaks talle, et ka tema võib selle kätte saada. Ta ei viitsi ise tarkuse teed käia, aga võtab hea meelega vastu selle suupäraseks tehtud, arusaadavas vormis esitatud kokkuvõtte. Lühidalt öeldes: teeb suu lahti ja proovib, mida selle lusikaga pakutakse.
Sest me ei hakka ometi sanskriti keelt õppima, et iidseid tekste ise lugeda. Me ei hakka sinna Indiasse parem ise ronimagi, sest oleme kuulnud, et seal kõik kirjeldamatult sitane — milleks meile ränk kõhutõbi napi kahenädalase puhkuse jooksul? Aga rohkem kui kahte nädalat tööandja ju ei võimalda. Kindlam on see aeg mööda saata kohas, kus on garanteeritud kõik see, millega oleme harjunud. St kõik see, mida võib raha eest saada.
Raha on lääne inimese jaoks sama kallis kui käsi või jalg. Ega see Sharma munk ei andnud oma Ferrarit niisama ära — ta ju müüs selle. Nagu ka muu maise vara, mis tal oli. Küllap hoolitses ta enne lahkumist selle eest, et raha väärtus äraoldud aja jooksul ei kahaneks. Nõnda ei ütle ka juhtimis-, elustiili- ja mis iganes “gurud” teile iialgi, et te peate oma maisest varast lahti ütlema. Ei-ei, teie raha jääb teile alles, võite kergemalt hingata.
Teile öeldakse vaid, et õnn ei peitu rahas (siinkohal tabab mind järjekordne naeruhoog, meenuvad muidugi viimased valimised, aga ma võtan ennast kokku) — point on selles, et raha ei ole see põhiline, ei peaks olema liikumapanevaks jõuks. Noh, see on midagi, mida te olete aastate jooksul juba isegi aimanud, iseasi, kas endale tunnistanud. Mis ei ole loomulikult mõistlik põhjus rahaasju käest lasta.
Teilt ei võeta ka ära tuntust ja positsiooni ühiskonnas, juhul kui teil peaks see olema. Te ei pea jätma maha oma perekonda (nagu näiteks Buddha hülgas oma vastsündinud poja), vastupidi, teil soovitatakse veeta rohkem aega oma laste ja naisega/mehega. Teid ei sunnita tundide viisi mediteerima, paastuma või käima paljajalu. Ülimalt soovitatakse teil kahekümne neljast tunnist üks pühendada iseendale. Aga sedagi olete ju ise sisimas ammugi soovinud, eks. Ühesõnaga: kõik jääb teile alles, millestki loobuda ei tule, kõik läheb lihtsalt palju paremaks.
Kokkuvõttes, tegu on suurejoonelise pettusega. Seebimulliga, mis sätendab päikese käes nii kaunilt, aga lõhkeb hetkel, mil tühjus tema sees on paisunud liiga suureks. Ja siis te usute ka, et just nii see pidigi olema — et see ongi see, mille eest maksite. Ent iidsed õpetused ei ole tegelikult selleks, et aidata lääne inimesel oma eluga paremini hakkama saada. Nende eesmärk ei ole lääne inimese elukvaliteedi parandamine, see kõik ei ole üldsegi mingi lifestyle — millena seda meile aga müüakse.
Aga ega iidse tarkuse tundjad ei ole muidugi kadedad ka. Päris mungad ei tule siia pröökama, et kuulge, lollid läänlased, te olete meie õpetuse ära labastanud ja lagastanud. Nad ei lähe kohtusse, sest neil pole ei patenti ega litsentsi, sertifikaadist rääkimata. Ja mida nad lääne inimestest päriselt arvavad, seda ei saa te kunagi kuulda.
Me lepime piskuga iidsest ida tarkusest, sest iseendana ei ole ta meile kättesaadav. Me anname oma raha “gurudele”, kes on tarkuse meile söödavaks teinud, ning ei küsi enam, kas see on ikka “see”. Sest tühja meil “sellest”, peaasi, et aitab! Peaasi, et töötab ja toimib. Selles mõttes on ei erine “gurude” pakutav “vaimutoit” mitte mingil viisil välismaistest võlutilkadest, mida võrkturundajate lõksu langenud tädikesed särasilmi sisse võtavad ja kiidavad: aitab nii kurbuse, koeranaela kui ka vähi vastu.
