Kiri: Suunakem homofoobid ravile

Tuntud homofoob Aarne Ruben on järjekordselt valmis saanud eksitava kirjatüki homodest. Pean oma kohuseks talle vastata ja ta reaalsusesse tagasi tuua, enne kui keegi tema loomingut uskuma hakkab.

Ruben kirjeldab homoseksuaalsust kui vaimuhaigust, võrreldes seda neuroosi ja pedofiiliaga ning põhjendades oma vaateid 84-aastase homofoobse psühholoogi teooriatega.

Muu hulgas väidab ta, et ainult heteroseksuaalne inimene on tõeliselt seksuaalne. Selles on tal suuresti õigus, sest paljud homoseksuaalsed noorukid kaotavad oma süütuse suhteliselt hilja — hirmu pärast oma tunnete ja kaaslaste mõistmatuse ees.

Eraldi toob Ruben välja homoseksuaalide vägivaldsuse. Mul on kahju, kui autoril on olnud kurbi kogemusi mõne vägivaldse homoga, kuid eks ole need ju peamiselt heteroseksuaalid, kes öösiti tänaval möllavad? Eks ole need ju puhastverd jõmmheterod, kes autoroolis kihutavad, vanainimesi röövivad, heidikuid surnuks pussitavad ja bussipeatustes möödujatele mõnitusi hüüavad? Muidugi, ma võin ka eksida, mõni neist võib ju ka kapihomo olla…

Ruben räägib homoseksuaalsusest kui õpitud “pahest” ning kiitleb, et tema lemmikpsühholoogil on oma meetodiga õnnestunud juba hulk “kannatajaid” terveks ravida. Vastukaaluks soovitan temal ning kõigil teistel homoviha all kannatajatel külastada oma lähimat elukohajärgset psühhiaatrit ning määrata kindlaks ravi kahjulikust foobiast vabanemiseks.

Aarne Ruben on oma järjekordse inimvihkajaliku ja eksitava artikliga mind otseselt solvanud. Ma ei käi paraadidel, ei kanna roosat ja paabulinnusulgi. Seda lugu ei kirjutanud ma mitte teiste homode kaitseks, vaid iseenda pärast. Sest loodan ja usun, et tuleviku Eestis on parem ja turvalisem elada kõigil — sõltumata seksuaalsest orientatsioonist.