Vilja Kiisler: Valisime Toomase, saime Evelini

Vaevalt oleks keegi uskunud, et presidendi kaasa Evelin Ilves haarab sule karjatuseks: „Olgu, pekske mind, kulla ajakirjanikud. Selle eest, et lapseootus mu paksuks tegi. Selle eest, et ääremaal ettevõtjaks tahtsin saada.“

Ühes lauses ilmneb kogu naiselik solvumistunne, mida Evelin Ilves on tundnud teda kogu Toomas Hendrik Ilvese presidentuuriaja saatnud meediakriitika tõttu: alates tollest „maasikavahu värvi“ õnnetusest kuni sügavalt dekolteed paljastavate fotode ja tulnukaks tuunitud piltideni. On siiski küsitav, kas selline pihtimus meie kultuuriruumi sobib.

Loost saame teada sedagi, et lapsesaamine tähendas Evelinile lausa 30 lisakilo. Sellist teavet pole varem ükski presidendi abikaasa enda kohta jaganud. Ja säärast infot pole keegi temalt kunagi nõutanud, ka ajakirjandus mitte. Lapse kaasakiskumine arveteõiendustesse meediaga on täiesti arusaamatu. Mis tundega loeb Kadri Keiu ema lugu siis, kui jõuab otsustusvõimelisse ikka? Sellele pole Evelin Ilves ilmselt mõelnud.

Ma ei tea, kuivõrd Evelin Ilves oma nõustajaid üldse kuulab, aga tundub, et kui keegi talle meedia alal üldse nõu annab, siis teeb ta seda pahatahtlikult. Kõnealune meedial ilmselt suu kinni lööma pidanud lugu Postimehes saavutas paraku soovitule vastupidise eesmärgi. Nõutusemoment kahtlemata tekkis, aga ajakirjanduse indu Kadrioru rahaasjadel silm peal hoida sedasorti enesepaljastus vaevalt vähendab.

Presidendipaar paistab paraku üha pentsikumana. Kirjutised Evelin Ilvesest on presidendi ametitegevuse ammugi varjutanud: lai publik saab kaalukaotusest, kehakultusest ja kleitidest palju paremini aru kui presidendi kuivavõitu ja komistuskonarlikest kõnedest. On see ainult inimeste endi ja ajakirjanduse süü? Vaevalt.

Riigikogulased valisid meile presidendiks Toomas Hendriku, aga meediastaariks kujunes hoopis Evelin. Nüüd on aga juba hilja juukseid kitkuda ja küsida, kas me sellist Kadriorgu tahtsimegi. Presidendiinstitutsioon on hullematki välja kannatanud, küll kannatab ka Evelini.