Edgar Savisaar: Maksuvabad reeded on käes

Ei kadesta valitsust, kes vajub üha sügavamale sohu. Kuid ei tunne ka kahjurõõmu, sest sohu tõmmatakse endaga üha sügavamale tervet Eestimaad ja iga siin elavat inimest. Majanduskriis on üha süvenenud, sest me ei ole midagi teinud, et kriisi süvenemist peatada.

Reformierakond lubas valimiste eel tuua Eestisse „maksuvabad reeded“. Narril kombel on need nüüd käes. Paljudes ettevõtetes (Norma) on juba üle mindud osalisele tööajale, paljud ettevõtted taotlevad selleks luba.

Peale maksuvabade reedete on väga paljudele käes ka maksuvabad teisipäevad, kolmapäevad, esmaspäevad ja neljapäevad, sest Eestis kaovad töökohad.

Ring on täis saamas maakondlikele bussiliinidele. Ülikoolilinn Tartu on tõsistes raskustes, et säilitada oma linnasisesed bussiliinid. Äärealadest rääkimata. Bussipiletite hinnad kerkivad, liine endid jääb vähemaks.

Mis Eesti majandusega juhtus?

Totaalse krahhiga silmitsi seistes tuleb küsida — miks nii läks? Kui me oma vigu ei tunnista ja samal moel edasi paneme, ei teki kusagilt paremat plaani edasiminekuks. Mis Eesti majanduspoliitikaga juhtus?

Reformierakonna ja tema parempoolsete mõttekaaslaste lausliberalism kujutas endast äärmust, mis kutsus kõike võimalikku erastama. Riik pidi võimalikult vähe sekkuma. See majanduspoliitika vallandas Eestis kauboikapitalismi koos kõige sellest tulenevaga. Ning valmistas ette praegust kriisi — õõnestas Eestile auku, kuhu kukkuda.

1990. aastatel püüdsime seletada, et turumajandus ei pea tingimata tähendama eelisõigusi neile, kel enim nahaalsust. Püüelda tuleb tasakaalustatud ühiskonnamudeli poole — nagu Põhjamaades.

Kaitsta tuleb nii oma ettevõtluse kui seal töötavate inimeste huve. Mitte vaadata mängu pealt, vaid seada eesmärke ning aidata erasektoril neid ellu viia — olla tööandjate, töövõtjate, kõigi turuosaliste partneriks. Toetada tuleb uute ettevõtete ning töökohtade loomist ning hoolitseda selle eest, et edu ei jääks vaid üksikute jagada.

Tänast Reformierakonda ei saa võrrelda Siim Kallase juhitud Reformierakonnaga, millel olid selged põhimõtted ning kindlad iseloomujooned. Tänasele Reformierakonnale heidetakse ette peamiselt seda, et mingile suuremale ideele kui populistlik soov meeldida igas küsimuses võimalikult suurele hulgale valijatest valitsuses ei mõelda. Nii lahendatakse ka jooksvaid majandusprobleeme.

Otsustagu need, kel käsi ei värise

Kui rääkida tuleb koondamistest, siis aetakse kõik töökoha kaotanute endi kaela — miks nad, laisad, siis ei õpi ja ei täienda end, et konkurentsivõimelised olla? Põhjendades kodumaisel kapitalil rajatud ettevõtete pankrotte teatakse põlglikult, et iga firma on oma rumaluses ise süüdi.

Kui juttu tuleb inimesi lämmatavast võlakoormast, siis süüdistatakse laenuraha kättesaadavaks teinud pankasid. SMS-laenuandjaid ei kiirusta keegi ohjeldama. Riigieelarve aetakse paberil tasakaalu ja kuulutatakse sellega majandusaasta kordaläinuks. Need kõik on tõsiste küsimuste pseudovastused.

Valitsuse asi oleks täna välja öelda: „Peame end täna kokku võtma — riik ja rahvas — ning tegema selliseid ja selliseid otsuseid. Meeldivad need enam olla ei saa, aga teist valikut pole enam jäänud.“ Või siis tuleks tagasi astuda ja lasta otsustada neil, kel käsi ei värise.

Praegu pole olemas majanduspoliitikat, mille üle tõsimeeli väidelda. Seda heidavadki täna valitsusele ette ettevõtjad, tööandjad ja lihtsad inimesed: valitsuse tegevus pole mõistetav, otsused suvalised, olukord trööstitu — kuid keegi isegi ei suvatse pakkuda välja plaani, kuidas sellest välja tulla.

Varem või hiljem — kui apaatia veel kaua kestab — löövad inimesed käega Eesti tänastele poliitikutele üldse: nii neile, kes valitsuses, kui ka neile, kes opositsioonis.