Katrin Saks: Kodakondsus annab kuulumistunde
See on meie suure naabri loogika. Aga Eesti seisukohalt on ikka väga suur vahe, kas on sada tuhat rohkem või vähem neid, kes tunnevad end kuuluvat just nimelt siiapoole Narva jõge. Kellele Eesti on oma riik. Ja see pole pelgalt lojaalsuse küsimus. Riigi seisukohalt on see ühtlasi julgeoleku küsimus.
Kahjuks aga jätkatakse Eestis kodakondsuse küsimuses äärmiselt jäika joont. Mitte ei saa aru, kellele see kasulik on. Näiteks tegi Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Hammerberg ettepaneku anda siin sündinud lastele automaatselt kodakondsus ning lihtsustada kodakondsusnõudeid vanuritele.
Viimane oleks küll kena kummardus hallpeadele, aga ma ei usu, et see Eesti kodakondsuseta inimeste arvu oluliselt vähendaks. Ja see näikse olevat ju peamine mure. Jah, vanurite hulgas on nende hulk üsna suur, sest tuldi ju siia pärast sõda parimas tööeas, täiendades nüüd arvukat pensionäride armeed.
Aga samas näitavad küsitlused, et õigus parlamenti valida, mille kodakondsus annaks, ei ole nendele inimestele küll nii tähtis, et tülikat asjaajamist ette võtta. Hoopis olulisemad on elektrihinna tõus ja pensioni suurus, aga neid passi värv ei mõjuta.
Oktoobri Ogonjok kirjutab samuti Eestimaast ja kodakondsusest, aga tõdeb erinevalt Vene poliitilisest eliidist, kellele see on lemmikteema, et narvakate jaoks pole kodakondsuse küsimus isegi mitte esimese kahekümne probleemi hulgas.
Niisiis on kodakondsuse teema esiletoomine kui peamine takistus Eesti-Vene suhete arendamisel Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Kossatšovi poolt silmakirjalik ega lähtu tegelikkusest. Pealgi oleks nullvariant ebaõiglane nende suhtes, kes on hoolega keelt õppinud ja eksameid tehes kodakondsuse omandanud.
Teine lugu on lastega. Minu arvates on siin tegu ehteestlasliku jonniga. Ettepanek anda lastele automaatselt kodakondsus pole ju uus, aga kodakondsusseaduse valvurite vastus on olnud alati üks: vanematel peab olema valikuvabadus. Sellest siis ka avalduse kirjutamise nõue.
Kas tõesti on peamine mure vanemate valikuvabadus või on ka siin tegu silmakirjalikkusega? Statistika näitab, et millegipärast pole seda avaldust kirjutanud 4000-5000 lapse vanemad. Võib-olla nad ei taha? Või nad ei tea, et see on võimalik?
Uurisin nii sünnitusmajadest kui ka perekonnaseisu osakondadest, et kuidas vanemaid on teavitatud sellest võimalusest. Selgus, et ei kuidagi. Kunagi olid mingid infolehed olnud, aga see oli ammu.
On see lihtsalt riigi hoolimatus või poliitika, mis arvab, et Eestile ongi kasulik, kui siin sündinud-kasvanud lapsed pole kodanikud? Meie kodakondsusseaduse sünnitanud emmed-issid kaitsevad oma „lapsukest“ kiivalt igasuguste muudatuste eest ja armastavad väita, et kodakondsust ei tohi riik peale suruda ehk siis automaatselt anda.
Hiljuti oli mul võimalus sel teemal vestelda ka paari rahvusvahelise õiguse spetsialistiga teistest riikidest, kes ei näinud selles probleemi, sest õigus kodakondsusest loobuda ju jääb. Probleem on pigem selles, et vanemate hoolimatusest või teadmatusest tingituna peavad need lapsed passiealiseks saanuna kogu keerulise naturalisatsiooniprotsessi läbi tegema.
Arvud näitavad, et automaatne kodakondsus ei suurendaks oluliselt kodakondsusega inimeste hulka, aga olulisem on hoopiski see, et Eestis ei kasvaks ebakindlate inimeste hulk, kes ei tea, kuhu nad kuuluvad.
Hiljuti Eestis loengu pidanud Euroopa tuntumaid sotsiaalteadlasi Anthony Giddens rõhutas samuti kodakondsuse tähtsust. Aga teisi pole meil kombeks kuulata, sest oma tarkus ajab üle ääre.
Aga kuulakem siis oma rahvast. Kümmekond aastat tagasi, kui selline võimalus anti, tuli see samuti väga raskelt, aga kuna Lääne surve oli tugev ja meie soov saada kõigepealt lahti OSCE-st ja sisse NATO-sse ja Euroopa Liitu, võitis mõistus. Madin toimus Toompea koridorides, sest küsitlused näitasid juba mõnda aega, et eestlaste enamik toetas automaatset kodakondsust.
Olen kindel, et praegugi mängitakse vaid väikese grupi rahvuslikele tunnetele. Aga paraku on sellised mängud ohtlikud.
