Ihar Sluchak: Kaks riigikeelt on kurjast

Viimasel ajal on üha enam kuulda hääli, et Eestis peaks olema kaks riigikeelt — eesti ja vene keel. Räägitakse, et koolides ja kõrgkoolides pole vaja eesti keelt õppida, tööl pole vaja seda keelt kasutada. Eesti keelega polevat üldse midagi peale hakata.

Loomulikult ei räägi seda mitte eestlased, vaid inimesed, kes viibivad Eestis poliitilistel, majanduslikel või muudel põhjustel. Seda ei räägi muide mitte ka venelased või ukrainlased. Need on hoopis nõukogude inimesed, kes on üles kasvanud nõukogulikke põhimõtteid järgides ja nende järgi on üles kasvanud ka oma lapsed.

Kõigile on teada, et Nõukogude Liidus oli nõukogude inimese keeleks vene keel, aga kõik teised keeled olid kapitalistlik igand. Seepärast pole üldiselt üheski endises liiduvabariigis kaht riigikeelt, täpsemalt rahvuskeelt ja vene keelt. Selline kooslus viiks vene keele domineerimiseni rahvuskeele üle, sest praegu pole veel toimunud põlvkondade vahetust. Nõukogude inimeste põlvkond ei ole kadunud.

Kuid on siiski üks riik postsovetlikus ruumis, kus on kaks riigikeelt. See on Valgevene Vabariik, kus riigikeelteks on valgevene ja vene keel. 1996. aastani oli Valgevenes vaid üks riigikeel — valgevene keel, mis oli asjaajamise, koolide, ülikoolide, massiteabevahendite keeleks.

Tänaseks on aga kahe riigikeele võrdsed õigused, mida deklareerib Valgevene Vabariigi põhiseaduse paragrahv 17, jäänud vaid paberile. Järjekindlalt ja metoodiliselt kitseneb ühiskonnas valgevene keele kasutamine. Riiklikud ja kohalikud ajalehed on kõik tõlgitud vene keelde, sama on toimunud ka raadio- ja teleprogrammidega.

Vaid iga kümnes sel aastal Valgevenes ilmunud raamat on trükitud valgevene keeles. Riiklik ja kohalik asjaajamine on riigis peaaegu täielikult venekeelne. Paljusid dokumente pole lihtsalt võimalik emakeeles saada.

Iga aastaga on järjest raskem saada valgevenekeelset haridust. Kui 1993-1994. õppeaastal õppis valgevene keeles 76% esimene klassi õpilastest, siis eelmisel aastal vaid 18,6%. Igal aastal suletakse umbes 100 valgevenekeelset kooli. Selleks kasutakse kõige erinevamaid mooduseid: suletakse väiksed külakoolid, valgevenekeelsed koolid muudetakse lütseumiteks ja õppekeel nendes muudetakse venekeelseks.

Riigis on lõhutud valgevenekeelse haridussüsteemi järjepidevus, kuna — mõni harv erand välja arvatud — puuduvad valgevenekeelsed lasteaiad ja lastesõimed. Peaaegu puudub valgevenekeelne õpetus kolledžites ja tehnikumides. Riigil ei ole ühtki ülikooli, kus õppetöö käiks valgevene keeles.

Valgevene keeles esitatud küsimusele saab vastuse vene keeles. Umbes nii, et räägi normaalses keeles, aga mitte talupojadialektis. Sellega olen väga tihti kokku puutunud.

Lisada tuleb, et 10-miljonilise elanikkonna hulgas on 81% valgevenelasi, aga Valgevene kodanikke koguni 95% elanikkonnast. Seda vaatamata ka sellele, et 85% kodanikest peab oma emakeeleks valgevene keelt.

Kui on kaks riigikeelt, võib alati öelda, et kuna teil on kaks keelt, siis mina kirjutan seadused, trükin ajalehed, õpetan just nimelt vene keeles. Võrdsust ei ole. Põlisrahva keelt aga rünnatakse, rõhutakse ja alandatakse. Nõukogulike põhimõtetega agressiivne vähemus dikteerib oma tahet enamusele väärtushinnangute puudumise vaimus, isamaa puudumise vaimus, et hävitada teisitimõtlemine.

Lõpetuselt tahaksin lisada, et iga korralik inimene — sõltumata poliitilistest, religioossetest või muudest vaadetest — peab austama selle rahva keelt ja kultuuri, kelle territooriumil ta saatuse tahtel elab.