Kas inimene on haige või mitte, otsustagu ikka ainult tohter. Seda ei saa öelda ei tervishoiupoliitikud, sotsiaaltöötajad ega muud kõrvalised asjapulgad kus tahes Ameerikas, sest nemad ajavad teist, ühiskondlikku asja.

Ühe kontseptsiooni kohaselt, millele doktor Mardna ka viitas, on homoseksuaalsus haigus, teise järgi ei ole — aga mittemeedikud, eriti veel noorgeid küll ei ole need, kes suudaksid diagnoosi ja ravi küsimustes pädevalt kaasa rääkida ja kategoorilisi hinnanguid anda. Meil on piisavalt füüsilisi tõbesid (vähk, aids), sotsiaalseid haigusi (veneviha, harimatus) ja loodusnähtusi (üleujutused, metsatulekahjud), mille olemasoluga me pisitasa harjume, millega õpime kõrvuti elama.

Minu meelest pole homoseksuaalsuse kui haiguse määratlus sugugi mitte kõige halvem. Toogem paralleel suitsetamisega. Ühiskonnal on valida, kas pidada suitsetamist haiguseks, paheliseks naudinguks või kuriteoks.

Haigusega tuleb arvestada ja seda võimaluse korral ravida — luua suitsetajatele eraldi suitsuruumid ja tsoonid, töötada neile välja lahjemad margid ja nikoretid. Kui suitsetamine on kuritegu, st keelatud, siis tuleb suitsetajat karistada materiaalselt või moraalselt — trahvida või isoleerida. Ja lõpuks — kui suitsetamine on pahe, millest tuntakse naudingut, siis tuleb suitsetajaid muidugi kimbutada: nad igalt poolt ära ajada, mõnitada, häbistada, lintšida.

Hüva, enam ei arvata, et homoseksuaalsus on kuritegu (nõukogude ajal arvati), ning pelgalt selle eest enam ei karistata. Aga igatahes arvatakse praegu vähemalt Eesti ühiskonnas valdavalt, et homoseksuaalsus on paheline nauding, mida harrastatakse roppudes hämarates nurgatagustes ning mille eest tuleb inimesi kiusata, füüsiliselt alandada ja, kui nad päriselt haigeks jäävad, parastada.

Kas kolmest võimalikust suhtumisest poleks siiski parim just kolmas — et homoseksuaalsus on haigus, mis ootab ümberkaudseilt mõistvat kohtlemist ning erivajaduste arvestust? Ei saa ju pidada homoseksuaalsust normiks — mida geinoored vist nõuavad, aga mis, nagu osutas doktor Mardna, pole statistiliselt aktsepteeritav.

Ja lõpuks: kust meie teame — äkki ongi homoseksuaalsus haigus (jätkem lahtiseks, kas kaasasündinud, nakkuslik või harjumuslik nagu suitsetamine)? Armastus on ju üldse üks patoloogiline nähe, toimib asotsiaalselt: armunud lähevad peast sassi ja jätavad ühiskondlikud kohustused laokile.

Kleopatrasse haigestunud triumvir Antonius ütleb Shakespeare’il: “Las Rooma sulab Tiberis, las langeb / me võimsa riigi võlv! Siin on mu maailm. / Põrm on kõik riigid… / ja elu ülevus on teha nii (embab Kleopatrat).” Armunu muutub ohtlikult sõltlaseks — kas oma või vastassugupoole esindajast, mõnest loomast-linnust või esemest, masinast…

Kui igasugune seksuaalne kiindumus on niikuinii haiguslik, siis võib doktor Mardnal ju õigus olla.

Noored, olge viisakad ja vabandage doktor Mardna ees! Kui ta teie vabandusest hoolib. Küllap hoolib — ta on avara silmaringiga arst.