Teet Kalmus: Kuidas hukkus Eesti majandusime

Kui naine armub kõrvuni paadunud joodikusse, siis on talle võimatu selgeks teha, et loodetud õnne sellest kooselust ei tule. Kui naisel silmad kaasa suhtes avanevad, on tal häbi tunnistada, et ta eksis, ja ta mängib õnneliku naise rolli seni, kuni vähegi võimalik.

See võrdlus kerkis mu silme ette juba paar aastat tagasi, nähes meie rahva arusaamatut edujoobumist väidetavast majandusimest. Eduuima laineharjal purjetas aasta hiljem ülimalt primitiivse valimisloosungiga valimisvõiduni Reformierakond. Nüüd on käes silmade avanemise aeg, kuid paljudel on raske tunnistada, et majandusmuinasjutt lõppes igavese õnne asemel mulli lõhkemisega.

Mulli puhusid lõhki pangad

Praegu üritavad pangad oma varasematest tegudest distantseeruda, kuigi kõige hoogsamalt puhusid majandusmulli täis nimelt nemad. Mis kaalutlustel pangad seda tegid, oli raske mõista siis ja on ka praegu, sest neil oli ju elav mälestus üheksakümnendate alguses Rootsi liigsest laenamisest põhjustatud majanduskriisist.

Liigne rahapakkumine viis nõudluse kiirelt üles ja tulemuseks oli kinnisvarahindade hüppeline tõus müügipindade defitsiidi tõttu. Pangad oleksid pidanud laenamist pidurdama, kuid andsid selle asemel hoogu juurde.

Kinnisvarahindade tõusust pimestatud arendajad rajasid uusi elamis- ja äripindu sellisel hulgal, et ka keskpäraste võimetega analüütik oleks pidanud aru saama, et peagi tekib totaalne ülepakkumine. Inimesed unustasid igasuguse ettevaatlikkuse ja viskusid vabatahtlikult pankade seatud laenusilmustesse, ostes keskpärast kinnisvara absurdselt kõrge hinnaga.

Rahva orjastamine pankade poolt oli ainult pool häda. Liigne rahapakkumine kiirendas oluliselt inflatsiooni, mille katalüsaatoriks oli juba niigi energiakandjate hinna kiire tõus maailmaturul.

Ehitussektori anomaalsed palgad seadsid suure surve alla ka teiste majandusharude palgakulu, sest pärmina paisuv ehitussektor imes ka keskpäraseid töötajaid teistest sektoritest endasse nagu must auk mateeriat universumis. Selle tulemusena algas palgaralli, mille käigus palk kasvas tunduvalt kiiremini kui tootlikkus. See omakorda tõstis pea kõigi toodete ja teenuste hinda ja inflatsioon kogus üha hoogu juurde.

Põhilises oleme ise süüdi

Ühtäkki tekkisid riigijuhtide jutlustatud majandusimesse esimesed mõrad. Lood müümata korteritest said meedias igapäevaseks teemaks. Kinnisvaraturg hangus, sest hinnad ületasid juba kordades jätkusuutlikku taset. Ühtäkki avastasid eestlased, et nad on pöörase laenamisega paari aasta jooksul endale võtnud rahalisi kohustusi summas, milleni teised riigid on jõudnud aastakümnete jooksul.

Tänu pankade tegevusele ja riigijuhtide saamatusele oleme jõudnud trööstitusse olukorda. Kuigi ka raske majandusseis mujal maailmas võimendab meie viletsat seisu, oleme selle tekkimises suuresti ikka ise süüdi.

Tänu kiirele inflatsioonile ja palgakasvule on meie majanduse alustaladeks olevad allhankel põhinevad majandusharud muutumas välisturu langeva nõudluse taustal konkurentsivõimetuks.

Vähkkkasvajana paisuvad riigiaparaat ja kohalikud omavalitsused ei soovi mingil tingimusel oma priiskamist piirata. Suur osa inimesi on ennast kinni laenunud ja neil on juba praegu suuri raskusi oma kohustuste täitmisega, rääkimata tarbimise suurendamisest ja seeläbi majanduse elavdamisest.

Vigu parandada on raske

Paljuski sõltub meie tulevik meist endist, kuid meie viimastel aastatel tehtud vead jäävad meid veel kauaks saatma.

Pangad ei suuda lõpmatult kunstlikult kinnisvarahindu üleval hoida (mida nad praegu veel teevad, et vähemalt see majandusaasta talutavate tulemustega lõpetada). Kinnisvarahindade kiire kukkumisega kaasneb lisafinantseerimise nõue, mis osutub paljudele ülejõu käivaks.

Järjest pankrotistuvad majutus-, toitlustus- ja meelelahutusasutused, mille teenuste kvaliteedi ja hindade suhe on karjuvas vastuolus. Raskustesse satuvad tööstuskaupu müüvad kaubandusettevõtted, rasked ajad on ees kõiksugu solaariumitel ja spordiklubidel.

Ehitussektoris väheneb tööhõive kaks korda, vähenevad turism ja transiit.

Raskustes ettevõtted koondavad massiliselt inimesi, mistõttu väheneb kiirelt riigi ja omavalitsuste maksutulu, paljudel omavalitsustel on oht muutuda maksejõuetuks.

Negatiivne majanduskasv ja tarbimise vähenemisel toimuv inflatsiooni vähenemine vähendavad veelgi riigi maksulaekumisi, mistõttu tekib riigil probleeme oma kohustuste täitmisel ja palkade maksmisel.

Eriti valus majanduslik kukkumine tuleb Tallinnas. Tuhanded kõrgepalgalised töökohad kaovad ja võimetuna tasuma suuri laenumakseid emigreeruvad parimas eas inimesed välismaale.

Kuigi riigil on olemas teatud reservid, ei pruugi neist piisata, kui on ootamatult vaja toetada nii eraisikuid, ettevõtteid ja omavalitsusi. Üldise majanduslanguse taustal on ka toimetulevatel ettevõtjatel raske saada oma tegevuseks vajalikke laene, mistõttu nende areng pidurdub.

Majanduskriis süveneb

Kui ettevõtlussektoris toimuvad valulised kohandumisprotsessid (inimesed lepivad madalamate palkadega, sest meie allhankemajandus ei kannata suuremat palgakulu välja), siis riigi tulevik sõltub sellest, kuidas avalik sektor suudab enda kulutusi vähendada.

Kindlasti tuleks jõuliselt vähendada ametnike palku, kaotada ebaõiglaselt suured eripensionid ja viia läbi territoriaalne haldusreform. Ametnike mõttemaailma tundes julgen ennustada, et enne võetakse ära lastetoetused ja invaliidide taastusraviks kuluv raha kui vähendatakse oma hüvesid.

Pea liiva alla peitmine ja riigi majandusliku olukorra ilustamine ei ole paraku jätkusuutlik ja teeb meie olukorra pikemaajalises perspektiivis ainult hullemaks. Loota valitsuse poolt olukorra karmi reaalsuse tunnistamist oleks vist liigne optimism. Majanduskriis paraku süveneb, kuni meil on järel ainult väga halvad ja väga-väga halvad valikud.