Juhan Kivirähk: Pronksiööd ei tohi korduda
Pea kaks aastat hiljem, 5. jaanuari hommikul Harju maakohtu tehtud õigeksmõistev kohtuotsus tekitas avalikkuses uue jahmatuse. Usun, et jahmunud olid nii need, kes kurikuulsat nelikut toimunus süüdlaseks pidasid, kui ka need, kes olid veendunud nende süütuses.
Üllatust väljendasid ka süüalused ise. Mitmed arvamusuuuringud on näidanud, et avalik arvamus ootas pronksiöö süüdlaste karistamist. Ent demokraatlikus riigis ei mõista kohut mitte avalik arvamus, vaid kohus.
Muidugi pole esimese astme kohtu otsus veel lõplik, ilmselt jätkub kohtuasi kõrgemates kohtuinstantsides. Ent õigusemõistmises kogenematu tavakodaniku jaoks jäävad ikkagi õhku mitmed küsimused.
* Miks läksid kapo ja prokuratuur kohtusse ebapiisavate süütõenditega?
* Kui süütõendid ei olnud piisavad, kuidas oli siis võimalik kahtlusaluste vahistamine ja pikaajaline vahi all hoidmine — mille eest tagantjärele tuleb tõenäoliselt maksta ka kahjutasu?
* Kui need neli meest polnud süüdi korratuste organiseerimises, siis keegi peab ju ometi süüdi olema? Või algasidki korratused spontaanselt ja nende teadlik ettevalmistamine oli vaid müüt?
Küllap oleks avalikkus oodanud riigivõimu poolt ka nüüd midagi enamat kui pelka tõdemust, et prokuratuur tegi oma tööd korralikult ning et valitsus kohtu otsuseid ei kommenteeri. Huvitav, kas peaminister oleks nii tavatult sõnaaher olnud ka siis, kui kohtuotsus oleks olnud süüdimõistev?
On üsna selge, et paljud ei oodanud mitte niivõrd sõltumatut kohtupidamist, kuivõrd ihkasid kättemaksu. Nüüd aga ollakse rahulolematud sellega, et õiglus ei võidutsenud — mässu korraldajaid ei pandudki viieks aastaks reaalselt trellide taha.
Samas tasuks meil hoopis uhkust tunda selle üle, et kohus ei ole meie demokraatlikus riigis kättemaksu vahend, vaid tõepoolest õiguse mõistmise erapooletu organ.
Paraku ei kuma 5. jaanuari hommikul loetud emotsionaalsetest internetikommentaaridest läbi mitte uhkus, vaid pigem kahetsus selle üle, et meie kohtupidamine ei käi nii nagu „neil seal“. Nii väidab üks Delfi kommentaar, et „kui kamp eestlasi oleks Moskvas midagi sarnast teinud, oleks nad juba ammu hukatud“. Teine aga lisab: „Venemaal oleks need suured vene-“patrioodid” samaväärsete tegude eest raudselt kinni läinud, ja kauaks.“
Ei oska hinnata nende kommentaaride tõeväärtust, kuid kas peaksime siis sellisest õigusemõistmisest eeskuju võtma?
Ehkki nelja kohtualuse käitumine pikka aega väldanud kohtuprotsessi vältel ei jätnud mingit kahtlust selles, et nad on Eesti riigi suhtes negatiivselt meelestatud, kuulub Eesti põhiseaduse kohaselt selline meelestatus südametunnistuse vabaduse alla — niikaua kuni selle väljendamisel püsitakse seaduste raamides.
Just seadustest üleastumist ei suudetudki kohtus tõendada. Linter, Reva, Sirõk ja Klenski olid küll seotud pronkssõduri juures toimunud meeleavalduse organiseerimisega ja tõele au andes kippus vägivaldseks muutuma juba seegi üritus. Küll aga napib tõendeid selle kohta, nagu oleks mehed olnud seotud hiljem kesklinnas vallandunud lõhkumiste ja rüüstamistega.
Harju maakohtu otsusest johtubki vaid see, et nelja kohtualuse süü korratuste organiseerimises jäi tõendamata, mitte aga see, nagu oleks aprillis 2007 toimunu olnud õigustatud, veel vähem kordamist väärt.
Venemaa välisministeerium soovib muidugi õli tulle valada ning väidab: “Öise Vahtkonna liidrite õigeksmõistmine on sisuliselt süüdimõistev otsus neile, kes võtsid nõuks langenute mälestust mõnitada ja ajalugu ümber kirjutada.” Ning lisab: “Kohtuotsus kinnitas taas kord, kui õiglane oli avalikkuse nördimus Eesti võimu provokatsioonilisest ettevõtmisest — Nõukogude sõdurite matmiskoha rüvetamisest ja vabastaja monumendi teisaldamisest.”
Ei, kohus ei teinud otsust, et mässajate poolt oma nördimuse väljendamiseks valitud vahendid olid õiged ja õiglased. Paljud rüüstajad ja lõhkujad on muide tänaseks oma karistuse juba ka kätte saanud. Ning kui tulevikus üritatakse midagi analoogilist, on korrakaitsjate valmisolek ilmselt varasemast parem.
Pronksiööd Eestis ei tohi korduda ning sellepärast peaks täna püüdma iga hinna eest säilitada rahu ning vältida rahvuslike pingete kasvu.
Ühelt poolt seda, et mõned isehakanud õigusemõistjad ei hakkaks kohtu otsust omatahtsi revideerima ega „tibladele“ kohta kätte näitama. Teiselt poolt seda, et keegi ei üritaks pronksiöödel toimunut Venemaa välisministeeriumi vaimus käsitleda kui õigustatud protestivormi.
Kindlasti tasuks oma järeldused teha ka poliitikutel, kellel kahjuks ikka aeg-ajalt (eriti tänavu lähenevaid valimisi silmas pidades) tekib kiusatus kasutada oma tegevuses rahvuslikku kaarti.
