Eiki Berg: Verevalamise lõputa lugu

Pisut suuremal väljal, kui seda on Muhumaa ja Vormsi ning kus elab sama palju inimesi kui terves Eestis kokku, käib juba teist nädalat sõda. 6. jaanuari seisuga on hukkunud 640 palestiinlast ja 10 iisraellast, rääkimata umbes 3000 haavatust, kellest lõviosa moodustavad Gaza sektorisse ”kotti jäänud” rahumeelsed elanikud.

Ja nagu selle regiooniga ikka kombeks, jagub toetajaid ja hukkamõistjaid konflikti mõlemale osapoolele. Kuid murest humanitaarkatastroofi pärast ja üleskutsetest verevalamine lõpetada need suured mängurid kaugemale ei jõua. ÜRO julgeolekunõukogus on rahuvahendamise otsus USA vastasseisu tõttu blokeeritud.

Iisraelil on läbi aegade olnud küllaga põhjust tunda muret oma julgeoleku pärast. Ümbritsetuna vaenulikest araabia riikidest kitsal maatükil, kes pealegi suurt ei tunnista selle riigi olemasolu (tõsi, rahulepingud Egiptuse ja Jordaaniaga on küll sõlmitud ning ka Fatah möönab, et ”juute vägisi merre suruda” ei õnnestu), pole vaja teab kui head kujutlusvõimet, nägemaks purustusi külvavaid rakette Iisraeli suunas lendamas.

Vahet pole, kas need tulevad Hezbollah’ kontrollitavatelt Liibanoni aladelt või Hamasi valitsuse all olevast Gaza sektorist. See, et Iisrael reageerib vaenulikele aktidele, pole mingit kahtlust. Samas: vastulöögi tugevus, mastaapsus ja ajastatus on need muutujad, mis väärivad rohkem tähelepanu.

Praeguse konflikti eellugu

Iisrael pidas maha lühikese sõja Liibanonis 2006. aasta juulis. Otsese ettekäände selleks andis kahe Iisraeli sõduri röövimine tulevahetuse käigus Hezbollah’ võitlejatega. Kaude tähendas see aga laiaulatuslikku sõjalist operatsiooni Hezbollah’ kui organisatsiooni vastu, mille esindajad istusid Liibanoni valitsuses Beirutis ning mis üsna segamatult külvas hirmu Iisraeliga piirnevatel aladel.

Kuigi Iisraeli avalikkus, meedia ja erakonnad toetasid sõjalist operatsiooni Hezbollah’ vastu, tehti hiljem patuoinaks peaminister Ehud Olmert ja kaitseminister Amir Peretz, keda süüdistati operatsiooni läbiviimisel tehtud taktikalistes ja logistilistes vigades. Iisrael ei suutnud oma eesmärki täide viia ning pigem kaotas rahvusvahelise üldsuse silmis oma niigi kaheldava väärtusega mainet. Muuseas, üheks tulihingeliseks Olmerti kritiseerijaks oli tema erakonnakaaslane välisminister Tzipi Livni.

Ehud Olmert astus tagasi 21. septembril 2008 ning juba järgmisel päeval tegi president Shimon Perez Tzipi Livnile ettepaneku moodustada uus valitsus, kuid kaalukeeleks olev ultraortodoksne Shas keeldus koalitsioonivalitsusse tulemast. Shas on poliitilise jõuna tähelepanuväärne seetõttu, et lisaks religioossele fanatismile toetab ta Suur-Iisraeli ideed.

Nende juhtideolooge rabi Yossef on varem korduvalt hukka mõistnud Iisraeli juudiasunike jõulise ümberasustamise Gaza sektorist ning kritiseerinud palestiinlaste majanduslikku turgutamist ilma, et viimased oleksid valmis lõpetama terrorit ja Qassami rakettide pillutamist lõunapoolsetele Iisraeli aladele. Valimised, mis peaksid välja selgitama nii uue peaministri, tulevased koalitsioonipartnerid kui ka Knessetis esindatud poliitilised jõud, on kavandatud 10. veebruarile 2009.

Sõda demokraatia egiidi all

Vahepeal aga sai alguse uus sõjaline operatsioon Gaza sektoris võimutseva Hamasi vastu. 27. detsembril 2008 ründasid Iisraeli õhujõud Gazat, süüdistades Hamasi mahitatud raketitules Lõuna-Iisraeli linnade pihta. Hamas on alates 2001. aastast lennutanud hinnanguliselt 3750 Qassam-tüüpi raketti (juhitamatud, 5-10 km laskeulatusega lõhkekehad) Lõuna-Iisraeli asulatele, mille ohvriks on langenud 15 inimest.

Hamas omakorda heidab Iisraelile ette Gaza sektori blokaadi, mis on sulgenud piiri Egiptusega, peatanud igasuguse ekspordi sellest piirkonnast ning võimaldanud juurdepääsu vaid humanitaarabile. Olukorda raskendab veelgi palestiinlaste lõhestatus Fatah’ toetajate (Jordani jõe läänekalda alad) ja Hamasi vahel (Gaza sektor), mille juured ulatuvad 2006. aasta Palestiina üldvalimisteni.

Nimetatud valimised Palestiina seadusandlikusse kogusse tõid aga võidu Hamasile, mis kogus 74 kohta 132-st, saades enamusvalitsuse moodustamise mandaadi. 19. veebruaril 2006 moodustas Hamasi liider Ismail Haniya uue valitsuse, mille järel USA, Venemaa, EL ja ÜRO ähvardasid boikoteerida poliitilist režiimi, mis tugineb vägivallale, ei tunnista Iisraeli riigi olemasolu ega ka varasemaid Iisraeli ja Palestiina Omavalitsuse vahel sõlmitud kokkuleppeid.

Õli valas tulle asjaolu, et maailma suurte toetus kuulus valimistel teiseks jäänud Fatah’-le. Verine võimuvõitlus 2007. aasta juunis viis Hamasi kontrolli kehtestamiseni Gazas ja Ismail Haniya sunnitud lahkumiseni peaministri toolilt. Aga ka selleni, et Iisrael võiks täna kogu maailmale kuulutada, et sõda ei käi mitte palestiinlaste, vaid terroriorganisatsiooni Hamas vastu. Mis sest, et viimane on mandaadi saanud demokraatlikul teel.

Iisraeli jõudemonstratsioon Gazas on terroristide, sõja ja demokraatia lõputa lugu. Lugu sellest, kuidas defineeritakse välised ohud riiklikule julgeolekule, milliseid meetmeid kasutatakse nende elimineerimiseks, missugust rolli mängib sisepoliitiline võimuvõitlus ning kuidas demokraatia egiidi all toimub vastastikune verevalamine — Hamasil on rahva enamuse mandaat (ka Iisraeli vastu suunatud vägivallaks), Tzipi Livni juhtitud valitsus aga otsib sõjast ja purustustest uut mandaati (et tagada veelgi paremini Iisraeli riigi püsimajäämine).

Maailm seevastu vaatab ükskõikselt hoolivalt pealt…