Kadri Simson: Suurriigid asuvad Obamat testima
Majandussurutis matab esialgu enda alla kõik teised teemad. Majandusnäitajad on alates suure depressiooni päevadest halvimad. Mees, keda varem võrreldi nii sageli John Kennedyga, peab presidendina esiotsa tegutsema pigem Roosevelti moodi.
Obama teab, et temalt oodatakse selgeid lahenduskäike, ning on lubanud õppida oma eelkäijatelt. Valimisvõidu järel nimetas ta oma õppevahendina muuhulgas ka raamatuid Franklin D. Roosevelti esimesest sajast päevast.
Roosevelti eeskuju kui kindel valuuta
Roosevelt, kes valiti presidendiks suure depressiooni kolmandal aastal, suutis oma ametiaja alguses välja tulla selge initsiatiiviga, kuidas vähendada töötust, parandada sotsiaalseid meetmeid ning taastada pangandussüsteem. Tema ajal sai alguse valitsusjuhile saja kriitikavaba päeva andmine, mille jooksul on võimalik välja tulla senist kurssi muutvate algatustega.
Kuid erinevalt Rooseveltist saab Obama presidendiks hetkel, mil majanduskriis alles sukeldub suurematesse sügavustesse, mitte ei ole juba tervenemise faasis.
Siiski on Roosevelti tõed on täna kindlam valuuta kui miski muu. Turujõududesse teistest rohkem uskunud maa on selgelt muutmas oma senist lähenemist. Obama majandusnõustajate meeskond on leidnud, et vaid riigi abil on võimalik aastaks 2010 saavutada tänavusest suurem majanduskasv.
Obama majanduse elavdamise paketi ligikaudne maksumus on 775 miljardit dollarit. See koosneb maksukärbetest, investeeringutest infrastruktuuri ning töökohtade loomisest. Riik kavatseb ka kaasajastada koolimaju ning toetada alternatiivsete energiaallikate loomist.
Samuti muudetakse maksustamispoliitikat. Kaob ära George W. Bushi maksukärbe kõige rikkamatele, kuid ligi 95% Ameerika peredest võib oodata uut tuhandedollarist maksualandust. Kõige olulisem Obama majanduse elavdamise plaanis on siiski nelja miljoni uue töökoha loomine.
Presidendi meeskond on moodustatud suuresti nn läbikatsutud inimestest, kellest paljud on töötanud Bill Clintoni heaks. See annab võimaluse oma vigu mitte enam korrata. Siiski on Barack Obama oma sisepoliitilisi ülesandeid pidanud nii suureks, et tema töö edukust ei peaks hindama mitte saja esimese päeva, vaid tuhande ametisoldud päeva järel.
Välispoliitiline etalon — Kennedy
Kiiret lahendust ootavad ka sõjad Iraagis ning Afganistanis, lõputuna näiv Iisraeli ja tema naabrite konflikt ning Hiina ja Venemaa mõjukuse kasv. Välispoliitilises mõõtmes kipub Obama etaloniks saama pigem John F. Kennedy. Kennedyle kuuluvad sõnad: „Ärgem kunagi pidagem läbirääkimisi hirmust, kuid ärgem kartkem ka läbi rääkida.” Nii USA valijatele kui ka Bushis pettunud Euroopale on imponeerinud Obama soov kasutada eeskätt diplomaatilist lähenemist.
Kuid kõrvutus Kennedyga on esile toonud ühe võimaliku stsenaariumi, mil viisil on ajaloos noort presidenti välispoliitiliselt testitud. 1961. aasta juunis kohtusid Kennedy ja Nõukogude Liidu riigijuht Nikita Hruštšov Viinis. Kennedy jättis “liiga intelligentse ning liiga nõrga mulje”.
Vähem kui kaks kuud pärast seda kohtumist andis Hruštšov heakskiidu Berliini müüri püstitamisele ning järgmisel kevadel saatis tuumalõhkepead Kuubale. Nii osutus see noore presidendi initsiatiiv riigipeade tasemel kohtuda üheks USA ebaõnnestunumaks algatuseks külma sõja päevil, mis kulmineerus tuumasõja ohule ohtlikult lähedase vastasseisuga.
Presidendi testimist teiste maailma suurriikide poolt ennustavad päris mitmed analüütikud. Tänane maailm on küll teistsugune kui külma sõja aastate oma, kuid kriisid ja võimupiiride nihutamine elavad sama kaua kui rahvusvaheline poliitika. Alati leidub riike, kelle silmis dialoogivalmidus tähendab järeleandlikkust.
Lootkem, et tuleb Obama neist järelekatsumistest auga välja, sest Eesti ühe tähtsaima liitlase käekäik mõjutab otseselt ka Eesti majandust ja julgeolekut.
