T. H. Ilves: Kriis on uue tõusu võimalus
Mu daamid ja härrad, head sõbrad!
Võrreldes ajaga täpselt aasta tagasi, elame täna teistsuguses maailmas. Ometi võiksime küsida – kuivõrd see uus maailm erineb eelmisest?
Aga kui palju see kõik muudab “maailma, nagu me seda teame”?
Mil määral me elame täna teistsuguses maailmas võrreldes ajaga aasta tagasi, ja mil määral mitte?
Neile küsimustele otsitakse praegu vastust kõikjal. Vähemalt jaanuaris Davosi majandusfoorumil seda vastust veel ei leitud.
Ajutiselt, aga väga oluliselt on kasvanud valitsuste roll maailma majanduses. Kindlasti on praegu aga veel vara öelda, kas see jääb nii ka siis, kui kriis on möödas. Me teame ajaloost, et riigi suurenenud roll võib kesta aastakümneid.
Arvamusi kriisist välja tulemise lahenduste kohta on mitmesuguseid. Aeg peab näitama, milline neist on õige ja milline mitte. Vähemalt see annab lootust, et uue presidendi Barack Obama nõudmisel kahandas USA Kongress majanduse stimuleerimise paketis tublisti protektsionismina tõlgendatavaid meetmeid.
Ehk, üleüldine protektsionism pole vähemalt veel täna reaalsus, kuigi ohumärgid on õhus. Ja mitte ainult Ameerika Ühendriikides, seda on kõlanud ka mõnede Euroopa Liidu liidrite ütlemistes. Väikesele ja avatud majandusele on protektsionism igal juhul kahjulik, kui mitte isegi hukatuslik. Seepärast on Eestilegi äärmiselt oluline vältida enesesse sulgumist, ja seda sõltumata sellest, kui palju või vähe meist endist sõltub.
Samal ajal peame küsima – mis ei ole muutunud, mis on jäänud kriisieelse ajaga võrreldes samaks? Hiljutisel Arengufondi seminaril kõlas väide, et vähegi pikema ettevaatava pilgu korral jääb Eesti puhul samaks vaid geograafiline asukoht.
Siiski oleksin väga ettevaatlik järeldama, et kõik senised majanduse põhialused nii maailmas kui meil on ühe aastaga tundmatuseni muutunud.
Mu daamid ja härrad!
Õige mitmed Eesti ja ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa majanduse buumi tegurid on tänaseks ammendunud. Mõned neist on osaliselt ka meie vastu pöördunud.
Lõppenud on Euroopa Liidu laienemisega kaasnenud kõrgendatud kasvu ootuse aeg. Euroopa Liidu majanduse suurjõud tegelevad iseenese muredega. Senised investeeringute ja laenuraha vood Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on drastiliselt vähenenud. Kõikjal napib usaldust.
Sellele vaatamata pole ühisturule tugineva kasvumudeli väärtus end ammendanud. Pigem vastupidi. Seda tõestab parimal viisil euroalaga liitunud Euroopa Liidu liikmesriikide oluliselt kindlam positsioon globaalses finantskriisis.
Seepärast jääb eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmine kindlalt üheks Eesti lähiaastate rahandus- ja eelarvepoliitika prioriteediks. Kordan, kindlasti jääb see prioriteediks.
Samal ajal eeldab maailma turgudel valitsev senisest palju rängem konkurents, et hindaksime varasemaga võrreldes hoopis põhjalikumalt oma seesmiste ressursside kasutamist.
Selgemini kui kunagi varem mõistame nüüd, et eduka majanduse üks keskseid aluseid on tasakaal. Seda nii perekonna eelarve, riigieelarve kui kogu majanduse tasandil.
Mitmeid aastaid kestnud buum – nii meil kui mujal maailmas – on toonud meid olukorda, kus vajame majanduse tasakaalustamiseks tugevat ja otsustavat kulude kokkuhoidu väga paljudes valdkondades.
Halbadel aegadel ei saa enam endise kergusega tuleviku arvel elada. Meie usalduskrediit on vähenenud. Küll aga ei tähenda see, et võimalused investeeringuteks peaksid ilmtingimata ja võrdselt kõigis valdkondades kokku kuivama. Meie ülesanne on selekteerida need valdkonnad, mis moodustavad Eesti tulevase edu aluse.
Eesti majanduse üks põhiprobleeme viimastel aastatel on olnud selles, et tootlikkus on kasvanud palju aeglasemalt kui palgad ja hinnad. Me peame aga mõistma, et majanduse tasakaalustamist soodustavad sammud – suured kulutuste kärped ja palgataseme alandamine – ei lahenda iseenesest ühtegi majanduse põhiküsimust. Kui tootlikkus ei kasva, siis võib seesama probleem tagasi tulla. Küsimus on vaid ajas.
Seetõttu, ainult palga- ja hinnataseme alandamine toob parimal juhul vaid ajutist edu. Ilma tootlikkuse kasvuta sellest pikas perspektiivis palju abi ei ole. Konkurentsivõime ei ole ainult hindade küsimus.
Mõelgem siinkohal ka sellele, et Eesti erasektor investeeris 2007. aastal kinnisvarasse üle kümne korra rohkem raha kui teadus- ja arendustegevusse. Suhtumisega, et tulu on olulisem kui tulevik, on Eesti majanduses äärmiselt keeruline korraldada struktuurseid reforme.
Head sõbrad!
Pöördelised ajad ja majanduskriisid tähendavad alati, et turud ja ressursid jagatakse ümber. Loodetavasti pääsevad seoses kriisiga kiiremini mõjule ka mõned uued tehnoloogilised lahendused.
Eesti šansiks maailmamajanduses jääb “kolme suure kasvuvõimaluse” võtmes ikkagi tehnoloogia. Meil ei ole maavarasid, mille väljaveole tugineb maavararikaste ja autokraatlike režiimide majandus. Meil puudub Aasia riikide odav masstööjõud mastaabiefekti ja masstootmise saavutamiseks.
Ütluse “kriis kui võimalus” üks tähendusi seisnebki selles, et turgude ja ressursside ümberjaotuse tingimustes tekivad võimalused uueks tõusuks. Küsimus on siin, et kes suudab ära kasutada tõdemuse, mille järgi on “hea kriisi kasutamata jätmine kuritegu ühiskonna vastu”.
Kuna Eesti valik, nagu öeldud, saab olla vaid tehnoloogiline areng, siis pikemas perspektiivis sõltub meie tulevik meie suutlikkusest liikuda kaasaegse, teadmistel põhineva majandusmudeli suunas. Kas Eesti saab üheks selliseks piirkonnaks, kus pakutakse rahvusvahelises tööjaotuses uusi tooteid ja teenuseid?
Valikutega ei kannata oodata. Haridus ja tööhõive säilitamine on minu hinnangul siin kõige tähtsamad. Töökohtade säilitamine on kõigi, nii tööandjate kui töövõtjate huvides, pidades silmas majanduse uut tõusu tulevikus.
Ka tähendab see – meie majanduse väiksust arvestades – taas suuremat rolli väikestele ja keskmistele ettevõtetele. Ehk teisisõnu, jälle on kohane rõhuda innovatsioonile, mis viimaste aastate “odava raha maailmas” mõneti kaduma läks. Seda peavad toetama nii riik kui erasektor.
Laiemas plaanis tunnistagem endale siiski, et oleme praeguse kriisi jaoks paremini ette valmistatud kui veel kümme aastat tagasi Aasia-Vene kriisi ajal. Nii rahvas kui riik on rikkamad ja kogenumad. Meil on tekkinud tugevusvaru.
Seetõttu peaksime rohkem mõtlema oma võimalustele ja vähem võimalikele kaotustele. See on vaimse hoiaku küsimus, kuid positiivse vaatega tulevikku on kergem ka praegune kriis üle elada.
Ma ei taha siin kedagi üles kutsuda ehk põhjendamatule optimismile, kuid saagem aru, et pidev häda ja huku kuulutamine evib riski muutuda isetäituvaks ennustuseks. Sestap mõelgem alati kõnesid pidades, avaldusi tehes ja intervjuusid andes ka Eesti ühiskonna psühholoogilisele turvatundele.
Pöördudes tagasi algusesse tunnistan ausalt, et me ei tea täna kui kaua praegune kriis maailma majanduses kestab ja milliste tagajärgedega see lõpeb.
Küll aga olen veendunud, et mitte kõik positiivne maailma ja Eesti senistest kasvumudelitest pole üleöö lõplikult kaduma läinud. Ükski uus paradigma ei kasva tühjale kohale. Uute asjade tekkimisele saame meie ise ka kaasa aidata. Nüüd rohkemgi, kui kunagi iial varem.
Teeme siis sellega algust ning miks mitte juba siin ja täna.
Arutagem võimaluste üle, kuidas säilitada tööhõivet maksimaalsel võimalikul tasemel või kuidas luua kriisi tingimustes uusi töökohti.
Arutagem ka selle üle, et missugune maksusüsteem võiks olla sobivaim või optimaalseim teadmistepõhise majanduse edendamiseks.
Kurtmine ja siunamine ei vii meid kuhugi. See ei too meile tagasi “maailma, nagu me seda teame”.
Soovin teile kõigile jõudu ja edu meie ees seisvate probleemide lahkamisel ning lahenduste otsimisel.
Tänan tähelepanu eest.
Presidendi kõne Eesti Tööandjate Keskliidu foorumil „Tuulelohe lend“ 13. veebruaril (toim)
