Mart Laisk: Laskem naisel olla naine

Inimkond jaguneb teatavasti kaheks justkui võrdseks osaks – meesteks ja naisteks. Paraku ei ole olnud aega, mil nad oleksid tõesti võrdsed olnud. Ikka on rohkem väärtustatud kas naise loovat viljakust või mehe lõhkuvat jõudu – viimast paraku märksa enam.

Oleme pärit loomariigist ja on saaklooma murdmist tagav jõud loomulikult alati eeliseks olnud. Vähem mõtleme aga sellele, kuhu läheme, mis on meie reisi eesmärk. Inimeseks olemine ei ole ju midagi staatilist. Me ei ole krokodillid, kes püsivad nelisada miljonit aastat ühesugusena. Inimese loomuses on muutuda.

Niisiis on inimeseks olemine teekond – loomast jumalaks. Oleks igati tervislikum, kui me ei otsiks oma käitumisele enam põhjendusi loomariigist, vaid pööraksime pilgu igavikuliste väärtuste poole. See tähendab loova naiselikkusse taas aussetõstmist.

Maailma arenenud riikides on seda trendi tunda juba mõnda aega ja kohati paistab, et vint keeratakse teisele poole üle. Lähem pilk näitab aga, et võitlevad feministid ei sõdi mitte naise õiguse eest olla naine, vaid püüavad pigem naist mehena käituma panna.

Nii et tegelikult ei ole ühiskondlikku austust väärivaid väärtusi ümber hinnatud. Endiselt pälvib ühiskonna tunnustuse see, kes juhib suurt tehast, teeb rasket teadust või ajab lihtsalt labidaga raha kokku. Ühesõnaga see, kes on edukas klassikalistel meeste aladel.

Mingit tunnustust ei koge aga naine, kes otsustab naiseks jääda, olla edukas naisena: sünnitada lapsi, luua kodusoojust, pakkuda oma lastele armastust, olla oma mehele toeks jne. Ehkki nimelt see on õnneliku ühiskonna rajamise vundament, ei ole naise tegemiste tulemus arvuliselt mõõdetav ja ei leia sellepärast esiletõstmist.

Loomulikult püütakse vahel leida mingeid tunnustamise viise, näiteks paljulapseliste emade autasustamine (lapsed saab ju üle lugeda) ja teatav rahaline toetus, aga see on rohkem kurioosumite äramärkimine või ülema armulisus alluva suhtes kui tõeline austus. Tänapäeva tütarlaps võtab endale eeskujuks pigem prostituudi kui perele ja lastele pühendunud ema.

Psühholoogiast on teada, et väikelapseeas emaarmastuse puudust kogenud laps ei ole täiskasvanuna võimeline ise õnnelik olema ega oska ise armastada. Õnne- ja armastusevõimelisus on aga terve ja õnneliku ühiskonna eeldus. Me jätame tunnustuseta inimesed, kes loovad lausa elulise tähtsusega väärtusi, saagides nii oksa, millel ise istume.

Ent mida siis ikkagi teha, et mees saaks olla mees ja naine saaks olla naine, tundes ennast samas väärtusliku inimesena? Kuidas sättida ühiskondlikuks mõõdupuuks väärtused, mis ei allu mõõtmisele?

Minu arusaamist mööda oleks üks võimalus ühendada loendamatu mingi siduva vahevormi kaudu loendatavaga. See siduv lüli võiks olla perekond. See tähendaks seda, et jagades riiklike või muid autasusid ei vaadata enam meest või naist eraldi, vaid autasusid antaks perekonnale kui tervikule.

On ju selge, et mehe ühiskondlik edu kätkeb perekondlike ohverdusi ja naise omakasupüüdmatust. Minu vanematekodus on riiul täis isa medaleid ja aukirju, ent neid ei oleks, kui ema ei oleks armastuse ja töökusega loonud kodu, kus see kõik kasvada sai.

Autasustades meeste (ja naiste) asemel perekondi saaks Eesti võimaluse kuuluda Euroopa ühiskondliku mõtte avangardi. Kui tahame olla vanadele Euroopa riikidele võrdväärne partner, peame suutma Euroopale midagi omalt poolt pakkuda. Selleks peame julgema teha midagi uut moodi. Nägema elu teistsuguse pilguga, kui seda on seni teinud teised.

Peaksime ka arendama eestlase mõtlemist selles suunas, et me ei tajuks ennast mitte niivõrd mehena või naisena, vaid tervikuna, inimesena. See omakorda soodustaks üldist vaimsuse kasvu ühiskonnas ja oleks ilmselt väga oluline rahvuse säilimise seisukohalt. Rahvaarv hakkab suurenema alles siis, kui lapse kasvatamine on auasi.

Ma loodan, et feministid ei süüdista mind nüüd soovis naisest sünnitusmasinat teha ja teda pliidi taha aheldada. Masinad ja ahelad on meeste maailma mõisted. Sünnitamine aga on ja jääb naise eesõiguseks. Mina soovin, et nii mees kui ka naine saaksid täita oma rolli – nimetatagu seda jumalikuks või bioloogiliseks – ning samas olla õnnelikud ja lugupeetud kodanikud. Ärgem siis jätkem tunnustuseta oma kõige kallimaid – emasid.