Raimo Ülavere: 8,5% miinust – huvitav idee
Esiteks. Majandus langeb sel aastal 8,5%. Fakt? Hmm, tegemist on vaid prognoosiga. Faktina saab esitada siiski vaid sündmusi, mis on juba toimunud, ning isegi siis on paljudel juhtudel tõlgendamisvõimalusi.
Kas rahandusministeeriumi ametnikud, kes prognoosi koostasid, teavad tulevikku täpselt ette? Kahtlen selles. Kardan, et praegusel juhul on neile, ilmselt ka nende enda tahte vastu, omistatud võimed, mida neil pole. Ehkki mõned kvantfüüsikud kinnitavad, et inimene on võimeline ajas rändama, on see oskus siiani põneva teooria tasemel.
Teiseks. Vaadates prognoosi kui tõsikindla sündmuse esitamist meenub mulle hulk analüütikute samalaadseid prognoose viimase paari aasta tagant. Veel eelmisel aastal sügise hakul teatasid samad prognoosijad pärast arvutuste tegemist: Eesti majandus asub 2009. aastal kasvuteele.
Kas on vähemalt üks hea põhjus, miks praegune, samadele arvutusmudelitele tuginev prognoos on täpsem, õigem, usutavam? Muuseas, täpselt sama jutt kehtib mis tahes analüütikute prognooside kohta, olgu selleks rahandusministeerium, Eesti Pank, Swedbank või SEB.
Kolmandaks. Analüütikud on ka inimesed, kes loevad lehti, kellel vahest kärbitakse palku ning kes maksavad pangalaenu. Ning prognoosides tulevikku kalduvad nad seda tegema, nagu me kõik, tuginedes minevikus toimunud sündmustele. Tuginedes sealhulgas nendele sündmustele, mis on toimunud nende endiga - kui sul kärbitakse palka, millist helget tulevikku sa julged prognoosida?
Kui veel 2007-2008 tehti tulevikuprognoose, lähtudes varasemast kiirest kasvust, siis nüüd on pendel teises servas - viimased kolm-neli kvartalit on olnud süvenev langus, seega langus jätkub ja süveneb. See paljuski ka inimeste mõtetes ja alateadvuses keerlev minevik jõuab ka arvutusvalemitesse.
Neljandaks. Sa näed seda, mida tahad näha. Inimeste, sh analüütikute peades on retikulaarne aktiveeriv süsteem (RAS). See on asi, mis selekteerib tajude - nägemise, kuulmise, kompamise, maitsmise ja haistmise - kaudu sisse tulevat infot. Ning meie teadlikku käitumisse annab sisendeid ainult marginaalne osa, alla 1% kogu infost. Ülejäänu jäetakse kõrvale. Oluline on aga teada, kuidas see väike osa välja valitakse. Nimelt hakkab too RAS meie alateadvuses tegema valikuid meie eest.
Lihtne näide. Mäletad, kui ostsid auto või uue mobiiltelefoni? Enne ostu selliseid väga palju sama marki autosid või telefone näha polnud, pärast ostu aga oli peaaegu iga teine auto või telefon sinu omaga sama marki. Vähemasti nii tundus. RAS asus tööle. Sama efekt toimub mis tahes asja, sündmuse, trendiga. Kui keskendume langusele (millele on kahjuks tublisti kaasa aitamas nii meedia kui suur hulk inimesi), siis näeme ka üha enam majandust ootava vabalanguse märke.
Kas see kõik tähendab, et me ei peaks prognoose uskuma? Lühidalt, jah. Arvan, et igat sorti prognoosid on, parafraseerides justiitsminister Rein Langi, intellektuaalselt huvitavad ideed ning nende üle on huvitav mõtteid vahetada. Kui aega on. Küll aga ei soovita ma neil mingil juhul võtta tõsikindla faktina, millest oma elu sõltuvusse panna.
Seda, mis päriselt juhtuma hakkab, ei tea mina või sina, ei tea Ivari Padar, Andrus Ansip, Andres Lipstok ega isegi kõige haritum analüütik mis tahes asutuses. See tõdemus ei ole käegalöömine, see on reaalsus, millega peab arvestama.
Muuseas, hoiatus mulle endale ja sulle, kui seda tõdemust jagad - sellise mõtteviisiga saame endale kindlasti terve hulga häälekaid oponente, aga... nendega pikalt vaielda pole mõtet. Mäletad, sa näed seda, mida tahad näha.
Aga mis siis selliste prognoosidega peaks tegema, ikkagi televiisoris räägivad ja lehed kirjutavad? Ma ei saa soovitada, see on iga inimese enda valik. Ennast olen aga harjutanud igat sorti prognoose kiretult teadmiseks võtma, kui, nagu öeldud, intellektuaalselt huvitavaid ideid. Ja vaatan vähem televiisorit ja loen vähem ajalehti. Tõsiselt. Ja kui tarbingi meediat, siis proovin ennast heas mõttes programmeerida (ja sellega ka oma RAS-i) vaatama-lugema uudiseid, mis on suunatud lahendustele, positiivsetele sündmustele.
Kõlab veidi naiivselt. Aga tundub töötavat. Positiivsed sündmused vajavad impulssi, esimest sammu, esimest tõuget, ning ma olen hakanud üha enam neid võimalusi nägema. Päris kindlalt julgen väita, et mida rohkem laseme ennast emotsionaalselt ja sisuliselt mõjutada nn prognoosidest, seda vähem on meil kontrolli enda ja oma tuleviku üle.
