Triinu Laan: Õnnetusjuhtumeid pole olemas
Naine vägistatakse – no küllap ta oli ise süüdi ja provotseeris, ütleme ja unustame, et naisel on tänapäeval õigus riietuda täpselt nii nagu ta tahab ning käia seal kus tahab, kartmata meestepoolset rünnakut. Mees peksab naist – ju siis käis naine mehele närvidele, pealegi on tegu peresisese asjaga, mõtleme ning pöörame naise siniselt silmalt pilgu.
Tundub, et sama uskumus – ise oled süüdi, et sinuga niimoodi juhtus - valitseb ka meie korra- ja õiguskaitseorganites. Nii näiteks kirjutas paar aastat tagasi Päevaleht, kuidas ema jõhkralt läbi peksnud mees pääses karistuseta, kuna prokuröri arvates puudus kriminaalmenetluse jätkamiseks avalik huvi. Ma ei tea, mis tähendab kohtu keeles avalik huvi, kuid minul isiklikult on küll täiesti avalik huvi, et peksja saaks karistatud.
Möödunud aastal vapustas meid lugu Tartust, kus vanem mees tappis kõigepealt noore naise ja seejärel iseenda ning üks Eesti suurtest päevalehtedest üritas meile selgeks teha, et naine oli ise oma surmas süüdi. Saate aru, ise oli süüdi, et ta tapeti? Mina ei saa, ausalt.
Hiljaaegu võis lugeda juhtumist, kus vägivaldse mehe võimu all elav naine ei saanud lahutada, kuna tal puudus lahutusraha. Paberite järgi oli tal ju mehega ühine vara olemas, kuid kohus jättis arvestamata, et kõike seda kontrollis mees. Ning politsei ütles läbipekstud naisele, kes abi palus, et „meest ei tohi karta!“
Eile võisime lugeda Kadi Ibruse õõvastavat kokkuvõttet erinevatest kohtuotsustest: kaksteist meest on tapnud oma elukaaslase ning pääsenud karistuseta, kuna kohus on neid tapmisi vaadelnud kui õnnetusjuhtumeid.
Ei ole ühtegi seadust või põhjust, mis annaks ühele inimesele õiguse otsustada teise inimese elu üle. Mitte ühtegi põhjust, mis vabandaks üksikisiku vägivalla teise üksikisiku suhtes.
Ma ütlen teile, õnnetusjuhtumeid ei ole olemas. On olemas hoolimatus ja hooletus ja ükskõiksus ja karistamatus. Mitte ükski vägivallajuhtum ei ole peresisene asi, see on meie kõigi probleem.
