Indrek Saar: „Äraostmatud“ vabamõtlejate kallal
Nõnda juhtus esmaspäeval riigikogus vastu võetud karistusseaduse muutmise seadusega, mis annab tulevikus võimuparteidele oluliselt avaramad võimalused ebasoovitavate vabamõtlejate hirmutamiseks ning ehk ka karistamiseks.
Näiteks pakub see seadus suurepärase võimaluse panna kuni viieks aastaks trellide taha vaba mees, kes läheb kaasa valitsusevastase meeleavaldusega ja juhtub seal politseinikule hüüdma:“ Mine koju!“ Taolist käitumist võib tõlgendada politseiametniku üleskutsumisena teenistuskohustuste mittetäitmisele.
Samuti võib ametiühingujuhile viieaastase vangistusega lõppeda valitsuse vastu suunatud streik, kui see osutub formaalsete korraldusvigade tõttu ebaseaduslikuks ja kvalifitseerub seega massiliseks korratuseks. Seadus ütleb: taolise ürituse organiseerimise, samuti selles osalemisele üleskutsumise eest, kui sellega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Purustamine on aga ka see, kui mõni poisike akna katki viskab…
Kõva käe ihalejatele teeb ilmselt rõõmu ka seadusesäte, mis võimaldab hirmutada valitsuse ja riigikorralduse suhtes kriitilisi ajakirjanikke „valeandmete levitamise eest“ kuni kuueaastase kinnimajja paigutamisega.
Kuidas siis selline jamps sai seaduseks riigis, mis peaks kõigi deklaratsioonide kohaselt austama inimõigusi, sealhulgas õigust omada ja avaldada oma arvamust?
Kõnealune seaduseelnõu jõudis oma esialgsel kujul riigikogu õiguskomisjoni juba mõni aeg tagasi, olles ette valmistatud justiitsminister Rein Langi poolt.
Menetlemise käigus aktiviseerusid komisjoni esimees Ken-Marti Vaher ja tema erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, kes esitasid eelnõule hulga muudatusettepanekuid, eesmärgiks karmistada karistusi ja laiendada võimalike süütegude tegijate ringi. Justiitsministeeriumi esialgne hinnang neile ettepanekutele oli jõuliselt negatiivne, sest Rein Lang sai loomulikult aru, mida taotleti. Taotleti valju korda.
Normaalses olukorras oleks eelnõu jäänud ilmselt seisma ja komisjoni uut esimeest ootama. Aga kuna vähemusvalitsus on end tänaseks paljuski nurka mänginud, avas see äraostmatute riismetele uue võimaluse.
Nimelt on valitsuskoalitsioonil maksutõusude, eelarvekärbete ja töölepinguseaduse muudatuste tegemiseks vaja koos hoida kõik need 50 häält, mis neil on, ja selle tabasid machiavellid ära.
Tulemus on meil käes. Rein Lang pani suu kinni ja Reformierakonna saadikutel, kes liberaalidena poleks tohtinud toetada demokraatia piiramist, tuli oma veendumustest taganeda. Vastasel korral võinuks nende valitsemisaeg tänaseks juba läbi olla.
Jääb vaid loota, et edaspidi jäävad tulemuseta mõne partei katsed allutada ka Eesti kohtusüsteem poliitilisele juhtimisele. Ja et hoolimata mõne fanaatiku üritustest kehtestada vali kord ning toppida teisitimõtlejatel suu kinni, võib igaüks meist ka tulevikus valitsuse suhtes kriitiline olla.
