Indrek Tarand: Pihl, Pentus, Palts abilinnapeadeks
Järgnevates ettepanekutes ei ole midagi ilmutuslikku ega enneolematut. Ma ei lubaks nende rakendamiselgi, et Eesti saab 5 rikkama Balti riigi hulka või et pensionäride elu läheb muretumaks. Soovitangi esimese asjana kodanikel olla valvel mõttetute loosungite andjate suhtes. Kui teil on miskipärast kindel erakondlik eelistus, kaaluge oma erakonna sõnumit! Kui see alahindab teie vaimseid võimeid, hääletage mõne teise erakonna või valimisliidu poolt, kes seda viga ei tee.
President Ilves tegi enne Riigikogu 2007. aasta valimisi avalduse, milles osutas väga täpselt vajadusele mitte näha esindusdemokraatias sobingut või vorst-vorsti-vastu kinnist süsteemi. Tsiteerin:“Tehingu ja lepingu vahel kaaludes soovitan valida lepingu!“
Samas teame, et erakondade tegevusloogika on viinud olukorrani, kus võimuletulekut ei käsitleta mitte traditsiooniliselt võimalusena kodanikkonna teenistuses olemiseks, vaid parteiliste hädapätakate tubasel tööl pidamiseks ja kodanikkonnale kuuluvate ressursside (maksud, teed, vesi jne) halastamatuks ekspluateerimiseks erakonna vajaduste ning täitmata isu rahuldamiseks. See on vale ja peaks muutuma. Omavalitsus ei ole mitte omakasu saamiseks loodud mehhanism, vaid kodanike tahte teostamiseks igapäevaselt tegutsev läbipaistev protsess.
Olen öelnud, et Tallinn on üks halvemini valitsetud Euroopa omavalitsusi. Mis sellest, et ta on mingi valiku alusel IT nupukuselt 7. kohal. Ka kultuuripealinna tiitli roteerumine siia ei anna alust väita vastupidist. Neil asjadel ei ole omavahel tegelikku seost, nagu pole seost olümpiamängude korraldamisel Ateena prügimajanduse säästlikkusega või Pekingi mängude toimumisel inimõigustega Hiinas. Kui puuduks keskerakondlik korrumpeerunud ja pea bolševismini politiseeritud linnavalitsus, siis võiksime olla IT-nupukuselt kasvõi esikolmikus ning kanalisatsioon oleks võimeline südasuvist äikesevihma kollektorisse juhtima, selmet elanike keldreid veega täita.
See mädand tüvi, mille tegelikku olukorda võib mõista Elmar Sepa ja Ivo Parbuse kahekõnedest, on küps sanitaarraieks, mis ongi kohalike valimiste eesmärk Tallinnas. Tallinna ei tohi valitseda erakond, mis vabatahtlikult toetab Venemaal esindusdemokraatiat parodeerivat võimu („Jedinaja Rossija“) sõpruslepingu kaudu. Ka pole Tallinnale tarvis Silvio Berlusconit meenutavat meeri. Faktilise selgitusena siinkohal, et Berlusconi pani oma varadele aluse Milaano munitsipaalkorterite ehitamisega, mis Itaalia seaduse ja kohtuvõimu iseärasuste tõttu ei saanudki lõplikku õiguslikku lahendust kohtus. Tänapäeval seob kahte meest väliselt ehk kõige rohkem armastus kõigsuguste naissuhete eksponeerimise kaudu macho-valija meelitamiseks...
Kuid mädanenud tüve ei saa ümber lükata luik-haug-vähi kombel, vaid pigem ikkagi ühistegevusega, analoogiliselt muinasjutule, milles hiire pingutuse lisamine aitas naeri lõpuks maa seest välja tõmmata. Teisisõnu – muud erakonnad ja valimisliidud peavad koos töötama, mitte igaüks ise servast tormi jooksma. Kuidas see meie konkurentsitihedal erakonnamaastikul võimalik oleks?
Nagu olen demonstreerinud Euroopa valimistel, võib rahumeeli jätta suurema osa eelarveraha reklaamiagentuuridele viimata. Kahesõnalised (ja petlikud) hüüdlaused, teleklipid ja muu säärane on kirjeldatav mõttetu laristamisena. Majanduslikult mitte kõige rõõmsamal ajal pealegi.
Ah et Keskerakond teeb seda niikuinii ja siis teised jäävad jänni, kuulen parteilisi ahastusi? Ei pruugi nii minna! Las valijal ollagi selge alternatiiv laristajate ja korralike majandajate vahel.
Teiseks võiksid erakonnad, kes soovivad kvaliteetset munitsipaalvõimu, anda aegsasti valijale teada, et nende eesmärk on linnavalitsuse depolitiseerimine, milleks nad loobuvad oma linnapeakandidaatide esitamisest ja lubavad palgata hoopis mitteparteilise linnapea. Minu poolest oleks neil aeg sammud seada kas Allar Jõksi, Rainer Nõlvaku või Leo Kunnase poole, et kindlalt positiivsetest näidetest tulvil CV-ga isik annaks nõusoleku Tallinna vabastamisel kaasalöömiseks. Aga kui see ei sobi, lubatagu vähemalt ausat ja parteipoliitikast vaba konkurssi ametikoha täitmiseks. Edasi, võiksid nad kaotada leegionitäie parteilisi linnaosavalitsejate töökohti ja deklareerida, et kõigi poliitiliselt ametissenimetatud linnaosavalitsuste ametnike töölepingud lõpetatakse valimistulemuste väljakuulutamise päeval.
Tallinnale rõhutatult parteivaba meeri andmine tagab stabiilsema arengu kui pidev partokraatlik tõmblemine ning vähendab kindlasti parteilist korruptsiooni. Abilinnapead võiksid omakorda olla poliitiliste peavoolude esindajad. Näiteks tegeleks Jüri Pihl kuritegevuse vastase võitluse ja korruptsioonitõrjega, Keit Pentus haridusameti kureerimise, kultuuriküsimuste ja ühistranspordiga, IRL aselinnapea oleks vastutav ettevõtluse olukorra ning Tallinna kui merelinna potentsiaali realiseerimise eest (ei varja, et näen sellena Tõnis Paltsi, aga eks erakond ise otsustab) ning roheliste aselinnapea hooleks jääksid keskkonnaküsimused ja miks mitte ka paljukiidetud IT nupukuse edendamine.
Lisaks peaksid kõik taolises linnavõimu uuendamisele ja selle kvaliteetseks muutmisele suunatud kampaanias osalejad lubama valijale kindlalt kolme asja:
1. Nad ei tegutse mitte partokraatlik-korruptiivse positsiooni kindlustamise nimel, vaid avatult ja üksteist arvestavalt. Äraseletatult, nad ei pööra tülli iga tühisema kinnisvaraprojekti arendamise pärast ning ei hakka vanu parteiveterane sokutama soojadele kohtadele jne.
2. Nad hoiatavad, et nii nagu tulevane linnapeagi, teatavad nad igast lähenemiskatsest, mil korruptsioonimaik man, politseile. Ning realiseerivad oma hoiatuse kõhklematult, sõltumata sellest kui „suur“ ettevõtja parasjagu küsimuse all või kas pakkumine oli tulevase osaluse kättemängimine või kõigest reisifirma kinkekaart. Medali teisele küljele võivad aga valijad (kodanikuühendused, ettevõtlusorganisatsioonid ja indiviidid) vermida lubaduse, et igast väljapressimise maiguga ametniku-jutukesest teavitatakse samuti ametivõime. Fair enough, I think!
3. Puhtsüdamlikult korruptsioonijuhtumeid paljastavatele linna-ametnikele lubatakse amnestia.
Ma mõistan erakondade juhtliikmete kehtivaid kalkulatsioone ja nende muret, et siis ju näiteks Reformierakond teeb otsekohe sobingu Keskerakonnaga ja kõik teistmoodi parteid jäävad kaotajaks. Reformierakonna senine käekiri annab sellisteks spekulatsioonideks muidugi kõvasti alust. Aga ravim selle vastu on Külmast Sõjast tuntud hirmu tasakaal. IRL võib karistuseks sedasama teha, nii Tallinnas kui Toompeal. Ja rohelised võivad turvagarantii siduda oma võimaliku toetuse lõpetamisega vähemusvalitsusele Toompeal. Neid võtteid on veel, aga nagu tuumarelvigi, ei pea neid kasutama juhul, kui partnerid saavad aru korraliku omavalitsemise eelistest petuskeemidega võrreldes. Viimased viivad vastastikku garanteeritud hävinguni, mis võib kaasa tuua ka meie senise esindusdemokraatia sellise taseme kriisi, millega võrreldes nn. Tarandi-efekt jääb leebeks ja kauniks protestivormiks.
Keskerakonna korruptiivne periood Tallinnas on tarvis lõpetada! See ei ole lihtne ülesannne, sest feodaalse sõltuvuse omandanud parteilased kõikjal linna-ettevõtteis ja osavalitsustes panevad raevukalt vastu. See on nende viimane võimalus. Ent kodanikud olgu ärksad ja nõudku esindusõiguse eest konkureerijatelt selgeid ja realistlikke lubadusi ning hinnaku neid vääriliselt valimiskastide juures. Sel moel on tulemus käeulatuses.
P.S. Ma meelega ei sõna silpigi nn vene küsimuse kohta. Sest olen ammu seisukohal, et Eesti elus enamasti orienteeruv venelane (nagu ka sakslane, ungarlane, türklane jne) eelistab euroopalikku linnavalitsust ja vaid kõige tagurlikumad putinistid veavad ristikese Keskerakonna ruutu.
