Ivo Känd: Eedik I õudusunenägu
„Vahel tunnen ennast siin Lahemaal hundina, üksiku hundina, kes ulub vastu tuult ega näe isegi Eestimaa ürglooduse ilu enam. Mind ei mõisteta, ja olen ka ise karjale - ehk siis Eesti kogukonnale - mõistetamatu. Tegelikult ma soovin väga, et Eestil läheks hästi. Ma elan siin. Mu heaolu oleneb sellest. Ega ma mingi soerd ole, et oma pesale paha tahan.
Seetõttu on mul piinav jälgida eestlaste kasvavat pahameelt minu vastu. Tean, vägisi armsaks ei saa. Nüüd, kus olen teinud võimul püsimiseks saatusega kolme veretilga tehingu – pst! ära sa seda teistele räägi! -, saan minna vaid üksikuna uludes ülejäänud karjale teises suunas, peites üksindustunde kibeduse jäljed sügavale oma sisemusse. Minu hing on nagu kaev, millest eestikeelne kari järjest vähem vett võtab. Olevat mürgine. Pidavat päris ära tapma kohe. Aga üksiku hundina olengi eesti poliitilise maastiku metsasanitar ja terane hundisilm. Minuga saab hirmutada nii lapsi kui peaministrit, minuga peavad paremerakonnad arvestama, annan võimaluse protestihäälteks. Olen ühine vaenlane – kui mind poleks, oleks pidanud mind välja mõtlema. Olen olemas - ja see ongi Eestile minu panus…
Ma olen õnnetu, sest mind ei armastata. Kui ma karjale kõvasti välja ei kärista, ei tule keegi mu urgu. Siin on liiga vaikne - aga minu jahimaadel Tallinnas, minule saatuse pärisosana kolme tilga vere eest kuuluva mäe tipus on tuuline. Tühikargajate tõmbetuul on pannud 18. oktoobri kellad helisema. Nad kõik tahavad võimu, seega tuleb minul matt teha 2-3 käiguga. Ei saa oma saatust jätta juhuse hooleks – ei ole lihtsalt niisama tehtud! Tuleb juhtida saatuse kätt ja aidata tal kaugele ette mõeldes oma tulevikku määrata. Kui on võim, siis on ka vaim, kuid ühte sängi nad ei mahu. Võimu ees on hundisilm – virumaa libaindiaanlane, sõjakalt üksi. Võim tahab allutamist. Oma jahimaadel Tallinnas tunnen, et võim tahab muuta mind ülalpeetavaks - aga ikka selleks, et hoiaksin seda Suurt Võimu. Nii, nagu päris-indiaanlased teenivad Suurt Vaimu.
Ja nüüd tahavad nad jälle minu jahimaid ära võtta. Mis minust nendeta üldse järele jääb? Ainult paariselundid. Ma ei saa teha panust stabiilsele ja kestvale korrale, sest kui ma suudan ise rahulikuks jäädes Püha Jüri vihale ajada ja ta sellega tasakaalust välja viia, siis leian lõhe tema edevuses, mille kaudu teda ärritada ja hirmutada – ainult nii saan ma selle komprat omava infohiiglasest mehe ees eelise. Püha Jüri - ja linnapea!? Tema muudan ma relvituks peegliefekti abil. Kui peegeldada oma vaenlast, teha täpselt, mida tema teeb, siis ei suuda ta minu strateegiat ära arvata. Peegliefekt muudab ta naeruväärseks ja paneb üle reageerima. Kuid Mitte-Laulja-See-Teine-Keit ka, oh ei – naistest saavad broilerid ja linnarinnad, mitte –pead, lehmameerid, mitte meerid, raemõrrad, mitte –härrad. Naisi ma ju tean, hoolikalt hoitud paariselundid nõuavad oma. Löök tulebki suunata murede allikale ja lambukesed jooksevad ise laiali.
Tallinnas, mu jahimaadel, peab kõik samaks jääma, muutub vaid see, et see sügis tuleb tiu-tiu ja K-roheline, tuleb pikem ja pimedam, lehed ei lange ega kolletu enne 18. oktoobrit – sest mina tahan nii. Kui tahan, tuleb polaaröö. Kui tahan, siis korraldan vaatemänge – lõvid veristavad gladiaatoreid, soolikad laotatakse kaunitaride jalgade ette… löövad kujundid ja sümboolsed žestid loovad ümber minu võimu tõelise aupaiste. Dramaatilisest vaatemängust pimestatuna ei märka keegi, mis asja üksildane verine hundisilm tegelikult ajab.
Minu lekitatud linnalegendid jutustavad, mida mulle vaja. Parimad lekitajad on Siret-linnukesed - minu isastest tavasõduritest pole eales nii palju tolku kui fanaatilistest, alati hinge ja viimse veretilgani võitlevatest emasenõksudega ideoloogilistest amatsoonidest. Kadri põlevad silmad, Evelini vahe keel, Vilja vesisilmine märterlikkus – nii armas! Mu emahundi Brüsselisse minek on pannud värske heldimusega mõtlema nii temale kui teistele minu haaremi odaliskidele, nii puhtama kui päris musta töö tegijatele. Nad on minu asendamatud hüpnotiseeritud käsirelvad – ma ei ütle sulle isegi unes, millega neid määritakse -, oleks ma ometi veidi noorem... Nojaa, pole tähtis.
Kas mul on sõpru? Tagane, saatan! Need raisad reedavad sind kõige kiiremini, kuna nad on kõige kadedamad. Pealegi muutuvad nad tänulikkuse asemel hellitatult pirtsakaks ja hakkavad mu saladusi aimates mind kamandama. Parem palgata mõni endine vaenlane, ta on lojaalsem kui sõber, sest tema peab ustavust pidevalt tõestama.
Kuradi Ilvese vennaskonna Indrek sai üle saja tuhande hääle. Minu ustav, sunnismaine, määratlemata kodakondsusega elektoraat teab ilma selgitamatagi, et hääletada saab vaid Eediku poolt, muidu tuleb kuripaha Usin Orav ja paneb abituse üdini ära õppinud veel tööle! Murumütsid seal Emajõel võivad õppida õngitsemist, kuid minu jahimaade mere ääres jagatakse kohe kalu: kellele ametikoht, kellele korter. Igaühele vastavalt teenetele Eediku ees.
Nüüd, kus Märter Vilja on saadetud mammutit küttima, on mul aega tuulde uluda ka küsimus: milline on minu vanuigine missioon, milleks mina veel elan ja kuhu on mul veel jõuda. Ainult mina ju tean, et tõde ei ole see, mida ma mõtlen, vaid see, miks ma seda mõtlen. Sageli on valida olnud halva ja halvima vahel. Pärast Rahvarinnet ei ole Eesti mind enam mõistnud ja toonastest aegadest on Marju ainus naine, keda ma ei suutnud ära rääkida. Kahju. Et vältida ummikut, oleks üks variant pöörduda tagasi Rahvarinde programmi juurde. Tean isegi, et see ei ole revolutsiooniline projekt, kuid Eesti kogenuima poliitikuna tajun sotsiaalset tellimust ja see tuleb populistlikult müüdavaks teha. Olen küll elukogenud praktik ja visiooniks on valimispopulistlik hallutsinatsioon, kuid ainult venelaste häältega ma presidendiks või peaministriks enam ei saa. Vähemalt peale oktoobrikella lööke on minu jahimaa Tallinn jälle minu – niigi palju. Ainuüksi oma olemasoluga saan vastu seista nendele ühiskondlikele protsessidele, mis takistavad minu võimuhullust.
Kui panen käe oma… tunnistagem, mitte just kõige tervemale - südamele, siis… No on jah õhupuudus ja pisted ja kuradi kurat. Ühesõnaga, tõele au andes teavad ju kõik, et olen taasiseseisvunud Eesti rajaja. Peaaegu pühak. Miks mind siis üldse ei armastata? Ai, mu süda… Minu sõdur, professor Rein on nimetanud parteide juhte füüreriteks. Õigus, Rein, mina just tunnengi ennast tõelise füürerina, kes ei talu ühtegi isemõtlevat isiksust enda kõrval ega oma parteis, seda teab ju ka professor Peeter ja mäletab õpipoiss Sven.
Ma ei saa ju enda kõrval pidada tugeva selgrooga, iseseisva mõtlemisega, paindumatuid. Hundisilma öös äratab mind vahel hirmuhigine unenägu juhtorav Andruse luupainajaliku hüüatusega „Tule taevas appi!” Mulle, ainult mulle on vaja appi tulla! Alles hiljuti nägin hirmsat und paremerakondade ühinemisest – eh, vene parteide ühinemisest nagunii asja ei saa, need ei suuda ju võimu jagamise nimel konsolideeruda. Kuid eestlased on ettearvamatud - ja ikka minu vastu! Koplis või Ida-Virumaal võib sini-must-valge eest peksa saada, niisiis on seni kõik kontrolli all: mida halvem seda parem.
Pean ju ka Suure Naabri meestele vastu tulles oma valijaskonnale selgitama, et Eesti rahvas ei toetagi nii väga oma juhte, peale minu muidugi. Elutruu vaenlase loomisega tuleb äratada rahvamasside rahulolematus. Kuid tõele au andes on just mu enda partei ehe näide vasakpopulismist ja omab märkimisväärset toetust vaid okupatsioonijäänukite seas. Mu partei pole minu kari. Eestlastest toetab minu parteid järjest marginaalsem osa. Nii mul karja polegi. Olen nii üksiiiii!
Süüdistate mind Suure Karuga koostöös? Üksiku hunt peabki naaberkiskjaga kokku hoidma. Suure Karu Ühtne Venemaa on ju ainult sirmipartei, mille läbi paistab demokraatlik päike varjutusena, et oleks imiteeritud demokraatlik valimisprotsess - see polegi ju tegelikult õige parteigi. Näe, Jaheda Juhani valitsus kukkus peale propagandarünnakut, mis kulmineerus Lihula sambakriisiga ja resolutsiooniga natsismist Eestis. „Platsi puhastajate“ allakäik, nende oravatega ühinemise ärahoidmine oli vene mõjuagentide suurvõit! Ja siis võtsid oravad venelaste poolt lolliks tehtud Eesti ärimeeste nõudel valitsusse mind."Mina, virumaine metsamees, kargasin ärgates õudusega välja oma telgist, mille kilesse unenäolised hundisilmad olid suisa augud kõrvetanud. Appi! Minema siit! Aga – kuhu?
