Vajame keelereformi, mitte -seadust
Olukord on asendatud situatsjooniga; teave inhvormatsjooniga või inhvoga; jooksjad, suusatajad, hüppajad pole enam kohtadel, vaid positsjoonidel; midagi enam ei kinnitata, vaid vikseeritakkse; ei juhita, vaid tikteeritakkse tempot; tulemuste asemel võimutsevad resultaadid ja eluruumide asemel apartemendid; klikivõimu kutsutakse temokraattiaks ehk rahvavõimuks; enam ei küsitleta ega usutleta, vaid tehakse intervjuusid; isegi lihtsat jaatust asendab apsoluuttselt.
Hääldused aksjoon, segretär, advogaatt, migrohvon loetakse harimatuse tipuks, ehkki just selline on meie loomuliku kuulmise tulemus. Miks peab aga rahvas pähe tuupima moonutatud sõnakujusid, mille oma võõrpugejalikus eesti keele vihkamishoos on kehtestanud mingid omaette maailmas elutsevad keelemehed-naised?
Eesti keele vihkajate väärt järelkasv käib enne kõrgkooli lõpetamist aga raalis kogu töö keeleliselt üle, mis tähendab võimalikult paljude eestikeelsete sõnade asendamist võõrkeelsetega. Sest kõik eestilik on ülimalt labane ega sobi inetu pardipoja luigestamisse. Vaid levinumad sidesõnad jäävad veretööst puutumata.
Samasugune eputamine, pugemine ja eneseeitamine käib isikunimede, igasuguste siinsete asutiste nimede, kui ka teabes edastatavate võõrnimede kohta.
Kõik see sunnib tõdema, et kavandatavate keeleseaduse muudatuste näol on tegemist siiski pigem iluraviga, kui eesti keele vihkamise põhjuste kõrvaldamiskatsega. Pole ju tegemist keele-, vaid keele kasutamise seaduse eelnõuga.
Eesti keele vihkamise levimise põhjus peitub sättes §4 (2): Eesti kirjakeele normi määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Alamlikkust järgides näib kõik korras olevat: Riigikogu võtab vastu keeleseaduse, mille üks säte paneb teatud ülesande Valitsusele, kes omakorda kohustab asjakohast asutist seda ülesannet täitma. Tekib küsimus, kes siis tegelikult asja endaga tegeleb?
Vabariigi Valitsuse 7. septembri 2006. aasta määrus nr 196 „Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord“ määrab selleks üldiselt Eesti Keele Instituudi, osaliselt EKI-ga kattuva Emakeele Seltsi keeletoimkonna (uusim õigekeelsussõnaraamat, normingud ja otsused, reeglistik, käsiraamat, grammatika). Tekibki nõiaring: üks tahab (kui üldse tahab?) midagi muuta, teine ei lase. Seaduseelnõu ei saa muuta EKI seisukohti, kuigi just need takistavad eesti keele kaitset. Esitan järgnevalt mõned jäikused, mis ei võimalda toimida ka keeleseadusel endal.
Tähed
Ametlikuks tähestikuks loetakse a b d e f g h i j k l m n o p r s š z ž t u v õ ä ö ü, milles eesti keele tarvet arvestades on liigsed f š z ž. Need loetakse “eestilikeks” vaid tänu sellele, et lubatakse kasutada mitte-eestiliku kirjakujuga võõrsõnu (nt filosoof, šeff, žilett), ehkki eestlase häälduses need võõrhäälikud moonduvad eestilikuks ning neid saab vabalt kirjutada häälduspäraselt eestimoodi: vilossoohhv, sehhv, silett.
Omaette pärl on tähe h üks hääldusvasteid hašš (!), kuigi eestlane ei häälda sõna alguses juba mitusada aastat ahhi (nagu ka hache’i isad prantslased) ja sama vastuvõetamatu on otstarbekama häälduse suunas lihtsustuvas keeles mingi liigne susistamissund. Vähe sellest, kodukootud keeleteadlased-ametnikud on hakanud meelevaldselt pidama eesti häälikuks just seda š-i, see sobivat isegi teise ebardi ž hääldusvasteks. Unustatakse, et häälik š võib olla omane küll võro, ent mitte eesti keelele.
Ainsana on erandolukorras häälik f, mis on edukalt eesti häälikkonda tunginud, ning seda isegi loomulikult. Meil on küll aeg-ajalt rahvale ette heidetud kujusid koff, raffas, kuid valdavalt pole tegu siiski alpustega. Ka meie hääldusalus ajaga muutub, seda aeglast muudet on aga raske märgata, eriti jäikadel normide ettekirjutajatel — keeleametnikel.
Võimalik, et f millalgi ka võidab (50-100 aasta pärast?), aga täna on veel arukam see häälik ja täht eesti tähestikust välja jätta. Üldse ei kõla f sõna alguses, nagu ka b d g h. Sõnaalu h on jabur olnud juba 17. sajandist peale, kahjuks on rumal jäärapäine viha eesti keele vastu olnud seni murdumatu. Taas tuleb korrata, et h- on küll võro, mitte aga eesti keeles.
Ent f š z ž b- d- g- h- on alles õiekesed, tapvalt mürgisteks viljadeks on meie eputamine läänekeelte tähtedega c č q w x y, rääkimata katsetest pookida nn laentähtede sekka ka jaburdisi nagu ã å æ ç ë ï ð ñ ø ā ă ę ı œ ů ə …, mille kaasnev eesmärk on ilmselgelt juba rahva enda mõnitamine. Mitte üheski(!) üldhariduskoolis ega ka kõrgkoolis pole õppekavas võõrnimede hääldusõpet, tulemusi loeme-kuuleme kus tahes ja kui vigastena tahes. Kui ma esitaks kasvõi seaduseelnõu töörühmale rea nimesid korea, hiina, tai, hindi, farsi, araabia, prantsuse, iiri, kreeka vm keelest, siis vaevalt ükski neist selle eest rahuldava saaks. Aga rahvale solki kaela valama on kõik ametnikud süüdimatult valmis.
Loomulikult on kõigel ülaltoodul otseseos ka meie asutiste nimedega ja lahutamatult ka seaduseelnõuga. Sellepärast esitangi siin ka ettepaneku, mis lööks noa keelevihkamislohe südamesse, mitte ei raiuks maha mõnd pead, mille asemele kohe mitu uut kasvab.
1. ettepanek: Kehtestada eesti tähestikuks: a b d e g h i j k l m n o p r s t u v õ ä ö ü. Märkus: mis tahes sõna või nimi ei alga tähtedega b d g h. Kõik mitte-eestilikud nimed kirjutatakse häälduspäraselt.
Näited: Bordeaux — Pordoo, Paris — Parii, Daewoo — Tä’u (2 silpi), Hyundai — Jöndä, Beijing/Peking — Pejtsing, Telhi — Tillii/Tehlii, Mazda — Matsta (aluseks nipponlaste Matsuda, kus u häälduses kaob), Wien — Viin, Vltava — Võltava (täishäälikuline l ja r vajavad üleminekuhäälikut), Brno — Põrno, Częstochowa — Tsenstohhoova, Rīga — Riiga, Tampere — Tambere, Michigan — Missigän, Hruštšev — Russohv, Beirut — Pajruut.
Pärisnimed teisendataks eesti tähestikule, nt The Sun — Vösann, Chalice — Saliss, Cathy — Käti/Kati/Kähvi/Kahvi (siin saab vasteks võimaldada isiku omahääldust), Blacky — Pläki, Kreutzwald — Krojtsvalt/Krojtsvald, Schchegolew/Štšegolev — Soogolev.
Tulemuseks oleks, et 1) iga eestlane Saatsest Ristnani oskab igat nime lugeda; 2) eestlus saaks lahti meid sajandeid painavast saksikust rämpsust; 3) eputised teaks juba ette valida eestlasele vastuvõetava nime.
Tulemus laieneks ka muudele sätetele, nt §24-le, mis kohustaks inimesi vahetama ka registrimärgid autodel, kus esinevad võõrtähed. Kalliks muidugi läheb, kuid lolluse eest tuleb ikka maksta.
Välted
JHornung mainis juba 1693.a oma Grammatica Esthonicas, et lisaks kahele häälikukestusele kasutatavad eestlased eristuseks nn järsku rõhku (tono acutiori, kus tonus tähendas siis siiski mitte tooni, vaid rõhku, ehkki tegelikult on ikkagi tegemist tooniga). Seega ei eristanud Hornung seni võimutsenud 3 tähendusteristavat väldet. Seda kinnitas ka FJWiedemann, kuid kahjuks surus ka selle toetuse alla MVeske oma 3 vältega.
Ja kuigi ligi pool sajandit tagasi jõudis piiri tagant ENSV-sse taas toetus 2 vältele (RHarms, VTauli) ning selle toetajaid on olnud ka meil (MHint, TRViitso, MEhala), pole omavahel kisklevad keelemehed suutnud veel vanadest kammitsatest vabaks rebida. Nii räägitakse ka meie kooliõpikutes endistviisi muinasjuttu kolmest vältest ning kasvatatakse aastast-aastasse peale uusi eesti keele võhikuid ja vihkajaid. Ning ammugi ei saa end õppekava korraldamisel vabaks nokk ja saba ehk Reps ja Lukas.
2. ettepanek: Viia keeleseadusesse sisse säte eesti keele hääldusalusest ning märkida sealses iseloomustavas loetelus ära ka tõik, et eesti keeles on 2 tähendusteristavat kestust.
Alles see sunniks end tegelikkusele ümber häälestama nii EKI kui ka HTM-i, rääkimata valitsusest ja riigikogust. Kuigi ka siin on nõiaring ees ootamas — seaduse võtab vastu ju riigikogu!
Paaristäishäälikud
Üldse pole keeleteadlasteni jõudnud teadmine, et eesti keeles ei ole paaristäishääliku teises osises täishäälikut i! On hoopis j, ning seetõttu pole tegu ka paaristäishäälikuga, vaid häälikuühendiga. Nii pole meil tegelikkusele vastavad ka sõnakujud naine, sai, hoiab, vaid najne, sajj, ojjab.
Võrdluseks sobiks nt sõnad najne ja na-ivitee (fra naïveté). Need j ja i on täiesti erinevad häälikud. Ma ei tea põhjusi, ent aastakümneid häälikuid mõõtnud teadlased ei suuda seni eristada häälikuid i ja j. Indo-eurooplased on selle j tunnistamisega hakkama saanud, meie mingi vähkkasvajaliku valeõpetuse tõttu aga mitte.
3. ettepanek: Eestilikke häälikuid ja häälikuühendeid esitades tuleb nende hulka lisada ka loetelu eesti keeles võimalikest häälduslikest paaristäishäälikutest: ae ao au ea eo eu iu oa oe ou õa õe õo õu äo äu öa öu. ai asemel esineb aj jne, äe ja öe on häälduses muutunud ammu kaksiktäishäälikuteks ää ja öö (määd, sööd). Paaristäishäälik eu esineb küll vähestes sõnades ja nimedes, kuid on vastu võetud.
Võro keelest
Seaduseelnõu käsitleb vormiliselt muuhulgas ka nn eesti keele piirkondlikke erikujusid ehk murdeid. Ka siin oleme kas rumalusest või argusest tegelikkuse tunnistamisest maha jäänud. Kes vähegi eesti keele “murdeid” uurinud, teab ammu, et võro keel ei ole eesti keele murre, vaid iseseisev keel. Erinevused eesti keelest ning sarnasused soome keelega on sedavõrd hulgalised ning selged, et siin pole tegemist mingi juhuslikkusega, nt paari jutlustaja mõjust lõunaeestlaste keele vääramisele.
Pigem tõestab see, et eestlased ja võrokõsõ on oma asualadele tulnud eri ajal ja eri hõimudena. Meil pole kirjalikke andmeid, kas algsoomlased jõudsid Võromaale või Soome ning kumb neist oli juhtiv hõim, kuid nende suurem sugulus on keeleteadlasele vaieldamatu. Siin ei tule loomulikult arvesse valitsuse tellitud-rahastatud “teadustööd”, mis kirjutavad musta valgeks.
4. ettepanek: Seaduseelnõu §3 (3) juures või eraldi sättena tuleb ära tuua, et võro keelt käsitletakse käesoleva seaduse järgi iseseisva keelena. Tahame või mitte, kuid võrokõsõ on meie tänases liiduvabariigis suurim oma riigita vähemusrahvus, järgnegu sellele kasvõi iseseisvumine eraldi riigina.
Püüdes lõpuks vastata pealkirjas esitatud küsimusele kipub keelele uus küsimus: Kui eesmärgiks on tõesti eesti keele, mitte solkkeele kaitse, siis kas saavad sellega hakkama sellised peremehed ja sulased, kelle haridustase jääb Hornungi- ja Forseliuse-eelsesse aega?
Kirjaviis muutmata -toim.
