Linnar Priimägi: Paaritumishooaeg on alanud

Välireklaam on nüüd meediakanalite suureks tulurõõmuks maha võetud, oleks aeg selle kohta paar sõna lausuda. Plakatitel rinnastus kaks valimiste põhitegijat: Kesk- ja Reformierakond. Pole parata, ka psühholoogias, sotsiaalpsühholoogias kehtib ülemaailmne gravitatsiooniseadus: enamus tõmbab ligi.

Inimene püüab vältida konfliktsesse vähemusse jäämist, hoiab ikka targu suurema ja tugevama ligi. Poliitikas ei tähenda see esmajärjekorras mitte erakondade liitumist, vaid üha suurema valijaskonna osa koondumist kahe vastandliku põhitegija taha. Kui valijad ees lähevad, siis tulevad parteid varem või hiljem järele.

Esmapilt ütleb, et Eestis on alanud paaritumishooaeg. Nii Keskerakonna kui ka Reformi plakatitel figureerivad heteroseksuaalsed paarikesed (miks ei pandud kokku kaht naist või meest?) — just nagu Aktuaalses Kaameras või TV3 uudisteski. Nii moodustub neist veel omakorda kaks paari: erakondade ja telekanalite oma.

Keskerakond tuli välja üldise loosungiga „Kes siis veel!“. Niisuguses „tagumine paar välja“ -mängus kajastab too lause esmalt parteide konkurentsi, viidates sellele, et „peale meie pole ju kedagi validagi“. Aga „valige parema puudusel mind“ -üleskutsega madaldab Keskerakond oma tõelisi teeneid, oma sangarlikke saavutusi, oma positiivset pagasit, taandades kõik „valimisdebati“ tasemele. Vaid ühes kontekstis hakkab see lause kõlama kangelaslikult — prügikastidel, kus on öeldud: „Reformierakond võtab lasteaedadelt raha. Kes siis veel!“ Ja seal lõpus, lugupeetud ringvaatajad, on hüüu-, mitte küsimärk.

Mis puutub kohalikku lausesse „No pasaran!“ (päris õige oleks „¡No pasarán!“), siis selle tähendust tuleb valijaskonnas levitada koos ajalooliste taustteadmistega. Nood ei tohi aga olla liiga sügavad, liiga üksikasjalised, sest Tallinnas ei deklareerita ju kitsalt frankismi-vastast meelsust, millega meil õieti pole mingit pistmist. Säärase hüüdlause tarbija peab olema intelligentne piisavalt, aga mitte ülemäära. Keeruline juhtum.

Reformierakonnaga on lihtsam. Vaadates vana tuttava ja nüüd ka tädiks meigitud Keit Pentuse näopilti plakatil pealiskirjaga „Värske energia!“, tuleb meelde lugu juudist, kes läks eluskalakauplusse ja valis välja kõige vilkama uimelise. Kahvaga tõstis müüja selle basseinist välja ning pani kaalule, kus kala veel sabaga peksis. „Kas ta on ka värske?“ küsis juut, vaadates kahtlustavalt. „No mis te küsite, näete ju, liigutab alles!“ põrkas müüja. „Ei tähenda midagi. Mul kodus Saara kah liigutab, aga ei ole enam värske…“ — Palun väga: Keit Pentus ju liigutab, aga…

Reformarite kohalik lause, „Ma ♥ Tallinna“, ehmatab järsu imagoloogilise pöördega: seni külmi ja kalke väärtusi kaitsnud Reformierakond avaldab korraga sooje, lausa kuumi tundeid! Trügib Keskerakonna karjamaale nagu hunt lambanahas. Emotsionaalselt on see trikk ju valijaile läbinähtav ja tegijat diskrediteeriv. Niisugust asja sai soovitada ainult vaenlane!

Kokkuvõtteks võib küsida, milleks üldse mingid loosungid. Erakonna nimi on tema täiuslikem valimisloosung. Aga kui oma erakonna nimi on kellelegi piinlik, siis võetakse uue loosungina kasutusele selle valimisliidu nimi, mille varju peidetakse oma parteiline kuuluvus või meelsus. Sõlmitakse fiktiivne grupiabielu, võetakse ühine perekonnanimi — nagu nõukogude ajal, et üle piiri pääseda. Kui nüüd ollakse üle valimispiiri saanud, siis minnakse muidugi lahku.

Valimisliidud ei ole mitte kodanikuühiskonna arengu märk, nagu eksikombel seletab statistik Juhan Kivirähk, vaid poliitilised peibutuspardifarmid. Need on väärastunud demokraatia ilming. Demokraatia paratamatu väärastumise ilming.