Manona Paris: Tagasi Nõukogude Liitu
Keskealine mees, kes sellise tiraadiga esineb, puhiseb vihast. Hetkeks tunnen pööritust. Sa tahad siis sisuliselt tagasi Nõukogude Liitu? Kus oleks kindel juht, ainult üks partei ja meedial kindlalt suukorv peas? “Jah,” vastas see, nõukaja tuultes karastanud ja üleminekuaja-kapitalismis ka majanduslikult jalad alla saanud mees peale viivukest mõtlemist.
“See mis praegu on, on ka jama. Inimestel on sellest NII kõrini. Tugevat juhti on vaja.Ja igaüks ei peaks saama plämiseda mis sülg suhu tööb. See, mis praegu ajakirjandus teeb, on jube. Miski pole enam püha. Vanasti oli selles osas kord majas. Ja mitte keegi ei jäänud tänavale ega töötuks. Lihtne inimene oli kaitstud.”
Uskuge, see pole liialdus ega väljamõeldis, vaid pärineb reaalse ning seejuures suhteliselt eduka ja heasüdamliku inimese suust. Paraku kohtab sellist arvamust viimasel ajal üha enam. Eriti nende seas, kelle noorus jäi nõukogude aega. „Ostalgia“ ei tungi muidugi peale muidugi mitte ainult Eestis, vaid pea kõikjal endise sotsbloki riikides.
Sarnase tiraadi esitas mulle hiljuti Kiievi rongis üks keskealine Ukraina mees. Samasuguseid tegelasi olen kohanud ka Lätis ja Moldovas. Ja mida nad tahavad? Nagu too hoholl vastas: Tahaks, et oleks kord majas, et mingid erakonnad ei tõmbleks ja riik juhiks taas tööstusi, et inimesel oleks tööd. No aga see on ju Nõukogude Liit? Ei, see on Valgevene, liigutab ukrainlane uhkelt vuntsi ja lisab „vat seal on inimestel hea elu“. Parem kui meil.
Kahe eesti ajakirjaniku (üks neist on näinud Minskis Kalinovski väljakul noorte dissidendineidude nägude peksmist) kulmud kerivad kukla taha. Ukrainlane saab sellest vaid ärksust juurde: “Meil on siin vaid kemplus ja kisa. Neil on töö ja kindlus. Stabiilsus. Töö ja leib.” Kõlab nagu üks ammustest loosungitest, kas pole?
Neid autokraatliku, üdini sotsilistliku, stalinliku valitsemislaadiga batka Lukašenka juhitud Valgevene ihalejaid leiab ka Eestis piisavalt. Iseenesest võib ju neist aru saada. Mida vajab lihtne inimene? Oma põhivajaduste katmist. Osa meist pole ikka veel harjunud elama vabas ühiskonnas, kus tuleb ise enda eest vastutada. 50 aastat bütsantslikku valitsemiskorda on lämmatanud usu indiviidi ja tema võimesse maailma muuta. Usu rahva enda korda.
Meil on olnud oma riik kõigest 18 aastat, millest enamus möödus pideva peadpööritava kasvu tingimustes. Esimene tõsine kriis on meile tugev hoop. Pankrotid, töötus, ebakindlus homse ees. Süüdlase otsimine. Populism, mis sillutab pinda autokraadi tulekuks. Sellist Eestit ei tahtnud me ju keegi omal ajal öölaulupidudel lõõritades.
Ja nii hakkavadki elustuma helesinised unistused nn heast, klantssotsialismist. Iseenesest on vägagi arusaadav, miks Valgevene-laadne “valgustatud” autokraatia on põhivajaduste tasandile laskudes ahvatlev.
Esmaplaanis tundub Lukašenka olevat vaat et stabiilseim endise nõukabloki riikide valitseja. Vaatame siis, kuidas oleks elu selles stiilis:
Riik on hea isake, kes aitab, kui jääme hätta ja enam elada ei oska. Kes annab igal juhul töö, eluaseme ja priipääsme töölisööklasse. Ja poliitika tähendab halbade ametnike kirumist, kes hea isakese-juhi käske ei oska täita. Või siis vahel harva valimisjaoskonna odavasse puhvetisse minemist. See, et hääletada on ühe, heal juhul kahe kandidaadi poolt, on ju hea? Tähendab, keegi on meie eest juba otsuse langetanud. Las see kõik olla, peaasi, et tänavad on puhtad ja tööstus ei saa pankrotti minna.
Ja mis siis, et tegelikult lähevad ettevõtted samamoodi pankrotti ka Valgevene viljastavas sotsialismis, neilt aga, kes üritavad ettevõtlusega leiba teenida — nagu näiteks taksojuhid — kooritakse seljast seitsmeski nahk. Vähemalt ei pea lugema sellest iga päev lehtedest masendavaid uudiseid. Kesktelevisioon näitab, kuidas elu “tegelikult”, õnnelikult käib. Juhi juhtimisel, vaenlaste kiusu kiuste.
Jah, jälle devalveeriti rubla ning palga asemel jagatakse vabrikus toidupakke. Olgem ausad, ega siis diktatuur taga mingit majandusimet. Aga eks ole need ajutised raskused — ja vaat kus naabritel alles…
Nende jaoks aga, kes tahaksid väita vastupidist, on riik loonud OMONi (kelle vennasorganisatsiooni hiljutisel showl Venemaal kuulutas diktor uhkelt: “Nende relvad on suunatud ainult rahumeelsetele sihtmärkidele!”). Ah, et OMONi (ja KGBd tema loendamatu nuhikarjaga) ei pea ülal mingi müstiline riik või isakese hea tahe, vaid mu enda rahakott — kõik selleks, et ka minu suu koomal püsiks? Huvitavad mõtted teil, seltsimees, huvitavad… Aga teil poeg ikka tahab ülikooli minna? Teil endal välismaale ei teki teinekord isu sõita?
Meie kogu oma segadusega siin Eestis oleme ikkagi vaba riik, kus kodaniku tahe käib võimu suvast üle. Ja suu paotamine ei too kaasa repressioone töökaotusest ja “vestlustest” KGBs reaalse vabadusekaotuseni välja.
Valgevenes tähendab vabadus vabadust öelda “jah” (või “ei”, kui batka ütleb “ei”). Minule, sinule, kõigile meile, annab vabadus aga sünnipärase õiguse öelda Päikesekuninga kombel: l’etat,c’est mois. Minul, jah just minul, Eesti kodanikul — ja mitte mõnel isehakanud isakesel, on õigus nõuda aru, kuhu minu maksuraha (see tähendab, minu enda raha) kulutatakse, nõuda võrdsust seaduste ees ning õigust valjuhäälselt kuulutada, kui miski mulle ei meeldi. Õigust läbi valimiste panna riiki juhtima neid, kes mulle sümpaatsena tunduvad või võtta ise ohjad kätte ning pürgida parlamenti, ministriks, presidendiks… Kõik võimalused on mulle ju valla!
Miks me ei suuda oma vabadusega midagi peale hakata? Kas tõesti on nii raske meil mõista, et see on meie riik?
Meil on voli oma arvamus kuuldavale tuua. Õigus korraldada miitinguid — vedada kasvõi sitavankrid kohale -, koguda allkirju ja luua kodanikeühendusi. Me ei pea uskuma, et meie pole midagi. Kui me seda teeme, siis tõesti, me polegi midagi, vaid otsapidi taas nõukaaja mädasoos.
Sest mäletate te ka päriselt elu Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis? Isiklike vabaduste puudmist, võrdsematest võrdsemate laiutamist ja elu mõtte väändumist sardellikiloks, mille kättesaamiseks tuli muide sabas seista — kui teda üldse müügil oli?
Teate ju küll, kus on kõige kindlam ninaesine. Vanglas. Trellide taha me vist sattuda ei tahaks. Mina eelistan küll olla demokraatia Päikesekuningas, mitte vang omaenda riigis. Ükskõik kui heasüdamliku vangladirektori käe all.