Andres Anvelt: Püha KAIRI kiusamine
Kuid tahame me või ei taha, ta on ikkagi üks kriminaalpolitsei vähestest tõsiseltvõetavatest töömeetoditest. Ja seda mitte ainult meil, vaid kogu maailmas.
Tema salastatus tulenebki kahest eesmärgist: ühelt poolt vajadusest kaitsta allikaid ja takistada nende poolt antava informatsiooni lekkimist. Teiselt poolt vajadusest ära hoida ebaprofessionaalne lähenemine informatsiooni kogumise põhimõtetele ja eesmärkidele. Jälitustegevuse seadus isegi otseselt keelab näidata jälitusasutuste järelevalveorganitele (sh Kapo komisjonile) nende isikute andmeid, kes politseiga salajast koostööd teevad.
Siinkirjutajal kahjuks puudub informatsioon, kas ja kuidas politsei juhtkond, tutvustades erikomisjonile seda andmebaasi, tagas salajaste kaastöötajate (informaatorite) isikukaitse. Isegi talletatud informatsioonist on võimalik vägagi edukalt tuletada see inimene, kes politseile informatsiooni jagas.
Aga see selleks. Oluline on see, et KAIRI skandaal püstitas kaks küsimust: kas politseil on sellist andmebaasi vaja ja kuidas politsei kindlustab sellise andmebaasi turvalisuse?
Tagantpoolt pihta hakates peab tõdema, et igasuguse andmebaasi lekkimise põhjustab eelkõige inimene. Tänapäevane ja e-moodne organisatsioon, nagu näiteks politsei, peab tagama sisejulgeoleku, teostama sisekontrolli. See ei saa toimuda ainult formaalsete distsiplinaarjuurdluste käigus, vaid pidevat monitooringut ja muid politseile omaseid kriminaalluure meetodeid kasutades.
Sisekontrollitöötajate leidmisel on aga politseis alati suured probleemid olnud. Tasemel kriminaalpolitseinikud sinna teatud põhjustel minna ei taha, noortel koolilõpetanutel puuduvad oskused ning organisatsioonist oma nii-öelda iseloomuomaduste tõttu eemale tõugatud võivad oma negatiivset suhtumist kaaskolleegidesse ka kurjasti tarvitada.
Sisekontrollis töötamine ei ole politseis kahjuks auasi ja selle takistuse ületamine peab olema üks politsei personalitöö prioriteetidest. Sisemiste „kaabakate“ tõttu, kes infot lekitavad, ei tohi kannatada kogu ülejäänud politseitöö ja selle kaudu ka meie kõigi turvalisus. Haamriga näpu pihta löömine ei pea takistama maja edasist ehitamist, vaid andma õppetunni, kuidas tööriistaga õigesti ringi käia.
Andmebaas KAIRI on tõsise töömehe käes väärt tööriist, mille abil on sajad, kui mitte tuhanded kurikaelad oma tee kinnimajja leidnud. Tema innovatiivsus seisnebki selles, et ta seob informaatoritelt saadud teabe, avalikud allikad, riiklikud registrid ja muu jälitusinformatsiooni (sh ka näiteks kõneeristused ja varjatud jälgimised) üheks tervikuks ja annab professionaalsele jälitustöötajale võimaluse versioonide püstitamiseks ja välistamiseks.
Professionaalne kriminaalpolitseinik ei hakka ainult KAIRIst saadud andmete põhjal kedagi kinni pidama ega ka jälitama. Edasise jälitamise korraldamine eeldab täiendavat kontrolli ja kogutud tõendusmaterjali, mille alusel politseijuhtkonnalt, prokuratuurilt või kohtult toimingute lube taotleda. Tavainimesele segase konstruktsiooni selgitamiseks toon elulise näite, mida on muidugi arusaadavatel põhjustel minu poolt muudetud:
Kodanik A lasti maha aadressil Puiestee 2. Sündmuskoha lähedase mobiilitugijaama analüüs näitas telefoninumbreid (st nende omanikke), mis (kes) tapmise ajal või mõni aeg enne seda selles piirkonnas viibisid. KAIRI sõelus nende hulgast välja mõned inimesed, kelle tutvusringkonnas olid Eesti kuritegelikus maailmas tuntud isikud. Samuti osutas telefoninumber isikule B, kes oli kodanik A-ga olnud seltskonnaajakirjas ühel pildil kui endine äripartner.
Isik B andmete kontrollimisel selgus, et tema klassivend oli kodanik C, kes on mitmeid kordi kohtulikult karistatud, sh ka relvastatud röövimiste eest. Lisaks on C staažikas narkomaan ning pidevates võlgades. Allikalt D oli aga mõni aeg tagasi laekunud informatsioon, et kodanik C otsis linna pealt relva, põhjust allikas ei teadnud...
Pole vist mõtet seda kriminulli edasi kirjutada – ilma KAIRIta poleks olnud võimalik sellist kiiret versiooni kokku panna. Aga samas pole tegemist veel püha tõega ning ka kodanik B kahtlustamiseks on veel vähe alust. Pealegi on parem kui kodanik B sellest ka ei teaks, on ta siis asjaga seotud või mitte!
Rahvusvahelise standardi järgi peaksid ka Eesti kriminaalpolitseinikud hindama enda talletatud informatsiooni usaldusväärsust ja selle süsteemi märkima. Talletuma peab aga kõik. Kunagi ei tea, millal seda infot võib vaja minna. Olenemata sellest, kas jutt käib moosivargusest või suuremahulisest korruptsioonist, ei saa allikalt laekunud infot kohe kriminaalasjaks vormida, sest need on alles andmed, mitte faktid. Usaldusväärseks ja faktiliseks kriminaalluureteabeks saab aga pidada ainult seda informatsiooni, mis on analüüsitud ja kinnitust leidnud.
Ja kui mõni poliitik võtab isiklikult, et KAIRIs on jätkuvalt tema kohta ajalehes ilmunud eksitav informatsioon, siis peab kurbusega tõdema, et sama artikli leiab ka internetis googeldades.
Lõpetuseks pakuks Eesti poliitikutele välja Euroopas leviva uue trendi võitluseks kuritegevusega – kurjategijate ametlik rahastamine. Näiteks Hollandis rendib ühele vägivaldsele tsiklibandele ruume ja maksab sellega seotud arved kohalik omavalitsus. Kõik see teenib üht üllast eesmärki - et „härrad pätid“ linnakodanike ei tülitaks ja oma asju kindlas kohas ajaksid. Kokkulepe missugune!
Ka Eesti maksumaksjate esindajad võiksid valida, kas hoida üleval kulukat ja liigse uudishimuga tüli tekitavat kriminaalpolitseid või maksta hoopis „rahuraha“ kuritegelikule maailmale. Milline on valik, eks seda näitab aeg. Aga seniks kui poliitikud otsustavad, jätaks ehk tööriistad rahule ja sõeluks pigem ebakompetentsed töömehed ehituselt välja!
