Ivo Känd: Edgar Suur — Jumala asemik Tallinnas
Kuulasin teda ja vaatasin mureliku uudishimuga: on sel tüüakal tüübil seal paksude prilliklaaside taga üldse pilku? Kas ja keda tema üldse armastab? Millega rahvale ja tibidele nii mõistetamatult peale läheb ja katuse ära sõidutab?
Edgari Tallinnas tunnen mina, hobuseta maakas, et võim tahab mind ülalpeetavaks muuta. Olen tartlane, aga ka mind vajutatakse ja väänatakse selleks, et toetaksin seda suurt võimu. Kui ma augustis kurtsin, et tühikargajate tekitatud tõmbetuul on pannud Harjumäel valimiste kellad helisema, siis nüüd, kus on alanud järjekordne ümberrivistumine Riigikogu valimisteks, ei saa mina oma saatust juhuse hooleks jätta.
Kohalikud valimised ninasarvik küll valuvõtetega võitis, kuid Eesti on täis valdasid, kus Eedik I partei kaotas. Ta ise ei tunnista seda, aga eluterves rahvuspargis jäädi alla valimisliitudele, rahvaliitlastele ja oravatele. Tallinlaste ja Ida-Virumaa mittekodanike häältega ei ole võimalik saada parlamenti häältesaaki, mis lubaks Edgar Suure valitsuse moodustada.
Seega on uus valuvõte sotside ja rahvaliitlaste väänamine Edgari rüppe ning julge Hundisilma Eediku rind on jälle rasvane! Mida iganes ta neile lubab või millega ähvardab.
On ka viimane aeg, sest juba on asunud Luua oligarh Villu volikogudesse laiali jooksnud maarahva ridu viimseks „Villu võitluseks“ koondama. Rahvaliit ei ole vaene pruut, neil oli volikogudes ligi 300 inimest. Tõsi, lõppenud valimistel ligi kaks ja pool korda vähem, kuna osaleti valimisliitudes. Arvestatav hulk ikkagi, sest kõigil neil on ette näidata munitsipaalpoliitiline kompetents. Seega on pealinna ja kirde-oblasti tsaaril nüüd kavas maarahvas alla neelata ja sotsidega usalduslik side luua.
„Tallinnas on tekkimas uus poliitiline kultuur,“ kiidab ei-tea-millega mõjutatud senine mõtleja Peeter. Ja tsaar ei ole tänuga kitsi:
“Sinu paindlikkus on muljetavaldav! Nii kaua olen seda lauset Sinu suust oodanud, see võtab kohe isegi paljunäinud Eediku silma märjaks… Jääb vaid loota, et ka Tartu Marju jõuaks meie ühisosas akadeemilise äratundmiseni…
Ei vahi ma enam, lõug lõunas, murumüts alandlikult peos, kuidas Orava Andrus otsustab, kellega tahab valitsust teha ja kes vaadaku varumeeste pingilt. Kui mina, Hundisilma tsaar, võtan kindla kuju või paljastan nähtava plaani, asuvad isamaalised oravad kohe rünnakule. Ongi mõistlikum jääda kahanevaks ja voolavaks, mitte võtta tabatavat vormi, et Orava Andrus ei saaks mu õhukeste huultega kuvandit kohe pihku haarata.
Teate küll. Kõige parem viis ennast kaitsta on olla voolav ja vormitu nagu Tallinna vesi, mille hind järjest tõuseb ja omadused langevad. Muutun minagi ju vananedes järjest hinnatumaks!”
“Minu kutsikad Elmar ja Ivo levitavad minu kontrollitud avalikku saladust, et koondan võimu ja ei delegeeri seda,” jätkab ärategija. “Kellele ja mida delegeerida? Kontrolli all tuleb hoida kõik. Spioonid koguvad väärtuslikku infot, filmivad ja lindistavad ning aitavad mul olla vastasest sammu võrra ees — või ja viinakriisi, talonge ja defitsiiti mäletate? Voh, mina tegin, hästi mõjus! Teised tuleb mängima panna kaartidega, mida ise neile jagan.”
Ainus, mida Edgar Suur veel teadis soovida, oli see, et tema enese tervis need riukad välja veaks — kõrge vererõhk, kulunud süda ja mis tal kõik on… Ning ainsaks välispidiseks hirmuks oli tal euro, sest kui see Emajõe Andrus selle ime toob, siis ei jõua rahvas parempoolseid ära kiita ja Eedik on jälle võimust ilma…
Ja läinud see sõnakas võimleja — sõnast “võim” — oligi. Mina, piisava karastuseta mees, olin Kaarli puiestee põlispuude all kui pimedusega löödud. Jooksin Vabaduse väljakule, et pääseda tagasi valguse kätte, rohehallituse mürkide käest välja, eemale, ära. Kohale jõudes olid aga Võidusamba tuled juba kustunud, polaaröö juba saabumas…
