Andres Anvelt: Oleme silmitsi „pervomaffiaga“
Ka organiseeritud kuritegevus on ajalooliselt püüdnud toetuda teatud moraaliprintsiipidele, kuid pidanud lõpuks ikkagi kaasa minema uute tuultega või siis jäädavalt kaduma. Nii oli see näiteks Itaalia maffiaperekondadega New Yorgis. Osa neist püüdis veel seitsmekümnendatel igati vastu seista narkoärile, kuid selle kasumlikkus murdis lõpuks ikkagi moraali – või siis hoopis kaela!
Täna aga seisavad paljud vanade traditsioonidega „tegijad“ taas valiku ees: kas proovida vastu seista organiseerunud „pervode“ uuele moraalitule tegevusliigile, pedofiiliale. Kahjuks peavad ilmselt ka „viimased mafiooslased“ varem või hiljem oma moraaliklimbi alla neelama. Äri vajab ajamist, kasum kasvamist.
Kui vaadata Euroopa Liidu politseiorgani EUROPOLi aastaaruandeid, siis aina rohkem torkab valdkonnana silma rahvusvaheline laste väärkohtlemine ja pedofiilia. Kui 2005.-2006. aastal räägiti veel tagasihoidlikest rahvusvahelistest amatöörvõrgustikest, siis 2008.-2009. aastal võib vastava tegevusala leida juba organiseeritud kuritegevuse hulgast.
Laste väärkohtlemise all mõistab Europol nii laste prostitutsioonile sundimist, lastega kaubitsemist, laste röövimist, vanemlikku väärkohtlemist, ebaseaduslikku või varjatud lapsendamist, lasteporno levitamist, rituaalmõrvu, organite salakaubavedu, orjatööd, vägistamist – sisuliselt igasugust psüühilist ja füüsilist vägivalda, mida perverdid suudavad ellu viia. Kõike seda, mida veel kümmekond aastat tagasi ei oleks keegi seostanud organiseeritud kuritegevuse kasumliku tegevusega.
2004.-2006. aasta pressiteated räägivad „mõõdukatest“ üle-euroopalistest operatsioonidest, mille käigus vahistati ainult kümneid inimesi ja otsiti läbi sadu aadresse. Selle sotsiaalse vistriku muudab mädapaiseks 2008. aasta „operatsioon Koaala“, millega seoses räägitakse juba kahest ja poolest tuhandest kahtlusalusest.
See on hea näide sellest, kuidas hästi organiseeritud ja kasumile orienteeritud süsteem võib oma liikmeskonda mõne aastaga sadades kordades suurendada. Siinkohal tuleks muidugi arvestada veel faktiga, et õiguskaitseorganid suudavad tuvastada vaid 5-10 protsenti organiseeritud kuritegevusega seotud varjatud ja ebaseaduslikust tegevusest. Politsei töö tõttu kaotsi läinud kurjategijate kasumiosa on tunduvalt väiksem kui maksuprotsent enamikus riikidest. Pole paha…
Vaevalt et keegi oskab öelda, millal ja kuidas toimus pedofiilide organiseerumine, kuid juba aastaid on ka nemad organiseeritud kuritegevuse „äriregistris“ nii Euroopas kui ka maailmas. Nagu said „osavamatest“ narkomaanidest omal ajal narkodiilerid, on ka pedofiilia maailm jaotunud võrgustikku, mis koosneb lihttarbijatest, värbajatest ja levitajatest, karmidest järelvaatajatest ja maksukogujatest ning kasumit teenivatest „isakestest“, keda omakorda toetavad taibukad investeerijad.
Pedofiilia on nagu sünteetiline narkootikum, mida saab kohapeal toota ja põimunud lähivõrgustike kaudu edukalt levitada. Võrgustikul on ka head eeldused varjus püsimiseks, kuna erinevalt majanduskuritegevusest ja maksupettustest on pedofiilia hukkamõist sügaval ühiskonna kollektiivmoraalis.
See tugevdab pedofiilide vennaskonna sidemeid ja konspiratsiooni. Ükski liige ei sõida uhke limusiiniga ega räägi kullast telefoniga, ta saab rahulduse teisiti, nagu organiseerunud perverdile kohane. Sarnaselt iga kuritegevusalaga otsib ka tema endale legaalset tausta muu hulgas uute kontaktide selekteerimiseks ja välise imidži parandamiseks. Nii roomab see madu, magus õun hambus, ka ohtlikult lähedal erinevatele lasteorganisatsioonidele.
Miks sellest kõigest rääkida just täna ja just meil Eestis? Põhjus on lihtne. Meie viimase aja suuremad pedofiiliajuhtumid sisaldavad endas kõiki neid tundemärke, mida organiseeritud „pervomaffia“ endas mujalgi kannab.
Meola ja Hansoni juhtumitest võib leida organiseerunud pervodele iseloomulikke tegusid: porno tootmine, vägistamine, ahistamine, lastega reisimine. Need kaks pedofiili on omavahel seotud ja see on kindlasti ainult jäämäe veepeale osa. Need inimesed reisisid ringi koos lastega, neil on sidemed välismaal resideeruvate pervertidega, nad peidavad ennast „heategijate“ kuvandi taha, nad tegutsevad lastega seotud organisatsioonides.
Kõige selle juures tuleb aga arvesse võtta veel ühte tõsiasja – vee peale ulatub pelgalt kümnendik jäämäest, kui mitte vähem…
Kurjusel on läbi aja olnud mitu nägu ja lugematult käsi. 1990ndate algul ei osanud meie politsei ette kujutada, et narkomaania ja narkootikumid muutuvad organiseeritud kuritegevuse lipulaeva üheks põhiliseks lastiks, et Eesti muutub järgmise sajandi alguses Skandinaavia sünteetilise narkootikumi „Nokiaks“ ja et iga politseiosakonna juurde luuakse hästi varustatud ja väljaõppega eriüksused. Tollel ajal tundus narkomaan pigem üksik enesehävitaja, kes pigem koputagu sotsiaaltöötaja uksele.
Pedofiiliajuhtumite taust osutab selles valdkonnas toimuvatele samasugustele muutustele, Eesti globaliseerumisele. Kuhugi, meie eest peitu, on tekkimas süsteem, mida laste- ja sotsiaalkaitse tavapärased meetodid lõhkuda ei suuda. On aeg vahetada relvi.
Politsei vahendid ja varustus võitluseks „pervomaffiaga“ ei saa erineda „narkomaffia“ vastase võitluse omadest. Ainult nii on võimalik puhastada ühiskond selle tõve bakteritest enne, kui see geneetiliseks haiguseks muutub.
P.S. Üks sarnasus on „pervo- ja narkotegelaste“ hädakisal veel: „Me oleme haiged, vanglad meid ei aita, meid tuleb ravida!“ Kas pole nagu ühest ja samast eneseabiõpikust?
