JUHTKIRI: Miks keskerakondlased purelevad?
Savisaare kaliibriga mees ei ütle niisama oma erakonna Riigikogu liikmetele nii nähtavas kohas kõva häälega, et "Teil on positsioone küll!", kuid sellest hoolimata "kostab riigikogus opositsioonipoliitikute hulgast harva midagi". Ta kas ei ole Toompeal istuvate keskerakondlaste tööga tõesti rahul või on tegemist lavastusliku sõrmeviibutusega, mis on mõeldud täiendama "isakese" kuvandit.
Keskerakond on viimase viie aasta jooksul suutnud säilitada suhteliselt monoliitse erakonna kuvandi, kuid nüüd annavad kongressi ametlikud ja ka mitteametlikud sõnavõtud aimu sisepingetest. Õli lisas sellesse tulle ka erakonna raskekahurväkke kuuluv Ain Seppik, kes hurjutas oma sõnavõtus "saamismentaliteedi ja ülikõrgete karjääriootustega" liikmeid.
Delfi haistab siin lõhet eelkõige erakonda pikalt juhtinud "dinosauruste" ning ilmselt osade nooremate erakondlaste vahel. Pole ju mingi saladus, et kuigi avalikult oma partei tegemisi ei kritiseerita, näitavad eraviisilised kommentaarid, et sugugi kõigile KEs ei meeldi erakonna juhtimise "putinlikud" elemendid, nagu näiteks sõjakad laulud, erakonna esimehe kummardamine, ainult valitud seltskonna toitmine kongressil jne.
Aeg näitab, kas see lõhe saab kinni plaasterdatud või süveneb see nii, et pragunemine lõpeb uute Sven Mikserite ja Peeter Kreitzbergide tekkimisega. Teisalt on muidugi nii, et massilist lahkumist takistab fakt, et paljude jaoks on Keskerakond mitte ainult partei, vaid ka religioon või elustiil. Ning jah, kuigi Ain Seppikule see ei pruugi meeldida, nähakse selles ka tugevat karjäärivõimalust.
