Teel Tartusse sureb kergemini kui Afganistanis
Ma ei tea, kes olid hiljuti Tartu maanteel traagilisse õnnetusse sattunud noored inimesed, kuid järjekordset uudist lugedes tekkis tunne, nagu oleks tegemist lähedaste tuttavatega. Kuidagi väga valus oli. Võib-olla sellest, et meid, eestlasi, on niigi vähe ja kuus oli korraga liiga palju. Võib-olla sellest, et nad olid nii noored. Aga võib-olla sellest, et me juskui hakkame harjuma liiklusõnnetustega (aga annaks jumal, et ma eksin) ja selliseid õnnetusi loomulikuna võtma.
Ometi on nii, et turvalise keskkonna nimel saab riik ise palju ära teha.
Olen õpingute ja töö tõttu sageli Tartu ja Tallinna vahet sõitnud ning enne sõitu palvetanud, et elusalt kohale jõuaksin, sest liiga sageli juhtus sellel teel suuremaid või väiksemid õnnetusi. Mällu on sööbinud pilt, kus veoauto ja sõiduauto kokkupõrke tagajärjel puistati põllule laiali mitu inimest, nende hulgas kaks väikest last.
Kas lähedasi lohutab teadmine, et nad hukkusid süütult? Mida arvavad lapsed kaotanud vanemad sellest, et riigil ei jätku teede väljaehitamiseks raha? Või et prioriteedid Euroopa Liidu struktuuritoetuste kasutamiseks lähtuvad teistsugustest kriteeriumidest
Kas pole nii, et prioriteedid on meie endi teha? On küll.
Ma ei ela praegu Eestis. Elan riigis, kus päevad on pikalt valged ja juba enne, kui lumesadu kohale jõuab, puistatakse teedele soola, igaks juhuks. Põhiteed on laiad ja mitmerealised, nii et pole vaja muretseda möödasõidu pärast. Politsei peab liiklusel silma peal ja reeglite vastu rikkujatel tuleb valusa trahvisummaga arvestada. Turvaline on sõita.
Eesti on pimedate päevade ja libedate teeoludega riik, kus alati ei piisa korralikest rehvidest ja aastakümnetete pikkusest juhtimiskogemusest.
Jah, võib-olla ei ole Tallinn-Tartu maantee just kõige suurema koormusega tee, võib-olla on selleks hoopis transiitliiklusega Tallinn-Narva maantee. Kuid mõelgem kasvõi sellele, kui palju noori inimesi Tallinna ja Tartu vahet sõidab, tudengeid, kes väikestes sõiduautodes kobaras koos istuvad, sest nii on odavam. Ka pereinimesi, kes töö tõttu kahe suurema linna vahet vuravad, pole vähe.
Kui suur peab olema kannatanute arv, et ohtlik tee Tartusse mitmerealiseks ja seega turvalisemaks muuta? Elu näitab, et vahel hakkavad need, kelle käes on otsustusohjad, prioriteete ümber hindama alles siis, kui õnnetus ennast või perekonda lähedalt puudutab. Aga halba soovida ei tahaks küll kellelgi.
Kus on turvalisem, Eestis või Afganistanis? Kui liiklusõnnetuste statistikat vaadata, siis tekib vägisi tunne, et tõenäosus ellu jääda on soomukis liikleval kaitseväelasel suurem, kui tema sõbral Nissan Primeras Tartu-Tallinn maanteel.
