Urmo Soonvald: Vene president tegi Ilvesele ära
Samasugune või tegelikult veel naeruväärsem on suhtumine Venemaal, kus Eestil on vaid vaenlase või endise liiduvabariigi maine, ühtegi kolmandat ja erapooletult kuvandit meie kohta naljalt ei levi.
Sel nädalal astuti Moskvas Venemaa kulu ja kirjadega taas väike vennastumissammuke (sest tegelikult Venemaa isegi ei varja, et suhted Eestiga võiks olla palju lähedasemad, samasugused, nagu näiteks Valgevenega). Raske on vaid öelda, kuhu seda sammu astudes taheti jalg panna ja kuhu samm tegelikult sattus.
President Dmitri Medvedeviga ahvatledes oli Moskvasse kutsutud paarsada endise Nõukogude Liidu ajakirjanikku. Vene riikliku infoagentuuri meediafoorum oli vaid info- ja propagandaküllane vahepala. Seega ei tasu peatuda vahepalal, vaid Venemaa presidendil, ta täpselt planeeritud sõnavõtul ja ta lausete tagamaadel.
President Medvedevi esinemine hilines paarkümmend minutit, kuid jäi mulje, et õigeaegne esinemine olnuks suurem üllatus kui lennartmerilik viivitus. Lühikest kasvu ja krapsakas president kätles teiste laval viibijatega (teiste seas Venemaa nn ajakirjandusminister, riikliku infoagentuuri juht jt), tegi mõnelauselise sissejuhatuse ja andis sõnajärje küsijatele.
Kõik see toimus vabalt, sundimatult ja silmatorkavalt heatahtlikult, õpitult. Kuna ta teadis täpselt, milliste riikide esindajad on saalis, millised võiks olla küsimused ja loodetud/kardetud eelistused, siis polnud ta kiire ning teravmeelne reageerimisoskus üllatus.
Mida siis Medvedev ütles? See, mida ta samal ajal mõtles, jääb tõenäoliselt igaveseks saladuseks.
Leedut kiideti, sõprust otsiti ka Eesti ja Lätiga, ometi ütles Medvedev päris selgelt, et praeguste Eesti riigijuhtidega murrangut oodata ei tasu. Samas rõhutas ta, et Eesti ja Läti majandus on viimaste aastate finantsturbulensis kõige enam kannatada saanud. Jäi mulje, et seetõttu peaks meisse kuidagi eriliselt suhtuma...
Gruusia kohta öeldi väga ühemõtteliselt. Inimestega pole probleemi, aga nende presidendiga suhtlemine on välistatud. Medvedev ei näinud isegi häda selles, et taastada Tbilisi ja Moskva vahel lennuliiklus. (Grusiinid küsisid kohtumisel sõna kõige raevukamalt).
Kõige kiiremini näidati koht kätte usbekile, kes otsustas uurida, kas Venemaal on sõnavabadusega kõik korras... Medvedevi reaktsioon oli väga nobe – ta eeldas, et küsija kodumaal on sõnavabadusega kõik korras... Ja lisas, et kõik peab toimuma seaduse ja südametunnistuse järgi. Ei saa olla kindel, kas küsija ninanipsu mõistis.
Detsembris on tavaliselt Venemaa suurim vaenlane gaasitorupartner Ukraina. Nii ka tänavu. Rääkimata sellest, et uuel aastal toimuvad seal presidendivalimised ja on oht, et Venemaa favoriit jääb taas presidendilossist eemale. Ukraina oli sel foorumil sisuliselt paaria staatuses, kelle kallal iga esineja keelt teritas, ironiseeris jne.
Kokkuvõttes jättis Venemaa president sõbraliku mulje. Rõhutan, et mulje oli sõbralik, mitte et ta ise oleks loomult sõbralik. Venemaa viimase aja traagiliste sündmuste taustal olin valmis palju rämedamaks ja ebaadekvaatsemaks kriitikaks. Medvedev oskas esineda, ta naeratas ja ei käitunud iga hinna eest presidendina.
Eesti president nii vabalt ei suuda ja ta püüab olla president ka neil esinemistel, kus ei peaks positsiooni pärast pükstest välja hüppama. Medvedev ei küsinud, nagu Toomas Hendrik Ilves kunagi, et „kes on need kuradi baltlased“? Kuigi ta võib vabalt nii mõelda.
Silmakirjalik on eeldada ja loota, et Venemaa presidendist peab kogu aeg halvasti kirjutama või rääkima. Kuigi see on Eestis justkui norm. Ma räägin sellest Medvedevist, keda näidati rahvale umbes üks tund ning üldistan selle napi aja põhjal. Tunnustama peab Medvedevit ja ta meeskonda selle eest, et igale Moskvasse saabunud seltskonnale oli kingituseks ka sõnum. Mõnele magus, mõnele vürtsikas.
Ma ei usu, et Eesti-Vene suhted niipea muutuvad, sest flirt eestlaste ja baltlastega oli ka Venemaa siseriiklikuks tarbimiseks. Aga iga Venemaa sõna suhtes ei tasu olla umbusklik (nagu olid Moskvas Medvedevit kuulanud mitteajakirjanikest analüütikud) ja igast sõnast ei tasu esimese hooga ehitada silda 1930ndatesse aastatesse.
