JUHTKIRI: "Ei" vene kultuuriautonoomiale
Hetkel on Eestis kultuuriautonoomia kahel väikesel rahvusvähemusel: ingerisoomlastel ning rannarootslastel. Nende puhul on asi selge. Kummalgi vähemusel ei ole meie riigis omakeelset koolisüsteemi ega omakeelseid saateid rahvusringhäälingus. Kultuuriautonoomia on üks vähestest meetoditest oma keele ja kultuuri säilitamiseks.
Kui me nüüd võrdleme ingerlaste ja rannarootslaste olukorda Eesti venelaste omaga, siis ei ohusta viimaste puhul miski keele ega kultuuri säilimist. Venelastele on tagatud omakeelne põhiharidus, ajakirjandus ning kultuuritegevus. Lisaks elab Eestis 300 000 venelast. 12 000 ingerlase ja tuhande rannarootslasega võrreldes tähendab see piisavat massi keele ja kultuuri loomulikuks arenguks.
Samas ei saa vene kogukonna puhul rääkida eriti ühtsest või üheselt esindatud inimrühmast. Isegi nelja autonoomia-ideega seekord lagedale tulnud organisatsiooni hulgas on selliseid — nagu näiteks SA Vene Kultuuri Toetuskapital — millest suur hulk kohalikest venelastest pole iial kuulnud. Nii tekibki kiiresti küsimus, kellele kultuuriautonoomia ikkagi antakse.
Arvestama peab ka sellega, et eestivenelaste arusaam nii kultuurist kui autonoomiast on väga erinev. Ühe jaoks tähendab kultuur poeesiat, teatrit ning filmikunsti, teiste jaoks aga rahvakultuuri rahvariiete ja pesni-pljaskidega.
Kolmandad aga ootavad ainult võimalust, et sõna “kultuuriautonoomia” eest võimalikult kiiresti “kultuur” ära kukutada. Ehk siis tänases olukorras ei ole välistatud ka kultuuriautonoomia kiire politiseerimine, kui see valedesse kätesse satub. Ning see just nimelt ei ole kultuuriautonoomia eesmärk.
