Liis Kängsepp: Kas Eesti on mülgas?
Olen nüüd ise olnud Eestis tagasi täpselt kolm nädalat ning paljudele näib uskumatu, et tahtsin koju tulla ise, ilma välise sunnita. Eestlased ei näikse aru saavat, miks peaks keegi, kes juba korra välismaale läinud, üldse soovima Eestisse naasta. Sest elu välismaal, see on ju lõputu glamuur ja pidu, samas kui Eesti… noh, see on ju täiesti mõttetu kant kusagil Euroopa ääremaal.
„Eesti, see on ju mülgas,“ ütles mulle enne tagasipöördumist üks tuttav. „Mul on nii kurb meel su pärast, et sa pead siia tagasi tulema,“ teatas teine. „Aga MIKS ometi?!“ karjatasid paljud šokeeritult, kui kuulsid mu plaanist Eestisse naasta.
Ja need inimesed ei ole eluheidikud. Nad on hea hariduse ja töökohaga noored inimesed, kelle sissetulek on kõvasti kõrgem Eesti keskmisest palgast. Seega neil justkui pole põhjust tegelikult oma elu üle viriseda. Aga sellest hoolimata kuulutavad nad, et Eesti on kohutav mülgas, kuhu normaalne inimene ju ometigi vabatahtlikult tagasi ei tule. Hea küll, kui, siis ainult jõuludeks kodus külas käima.
Tõesti, sellise suhtumise taustal olengi ma ausalt öeldes hakanud mõtlema, miks peaksid inimesed üldse tahtma tagasi tulla, kui üsna suur osa meie noortest rahvuskaaslastest on kibestunud ja vihased inimesed, kes ise oma kodumaad ei väärtusta?
Lugesin hiljuti kusagilt soovitust, et eestlased võiksid olla sallivamad. Ma kirjutan sellele kahe käega alla. Eelkõige võiksimegi me olla sallivamad oma riigi ja kaaskodanike suhtes. Mul on Eestis keeruline aru saada inimestest, kes pidevalt virisevad, kuidas riik nende eest ei hoolitse ja seetõttu on neil Eestis kehv elada. Aga mida me ise igapäevaselt oma riigi heaks teeme? Kes on siis see abstraktne „riik“, keda me pidevalt kirume? Äkki ongi tõesti nii, et see „riik“ olemegi meie ise.
Kuna oleme nii tillukesed, loebki Eestis iga inimene. Ehk on aeg hakata sellest ka aru saama? Kui keegi teine peale minu enda ei saa mind õnnelikuks teha, miks peaksin siis ootama, et Andrus Ansip isiklikult tuleks, võtaks mul käest kinni ja lubaks, kuidas ta mu elu ilusaks ja heaks muudab?
Ma olen üsna kindel, et väike virisemine on täiesti mõistlik, eriti, kui see on konstruktiivne ja parandab elu. Aga kuniks me ei hakka positiivsemalt suhtuma inimestesse, kes tahavad kodumaale naasta, vaid jätame neile mulje, nagu oleks Eestisse naasmine umbes sama kohutav kogemus kui küüditamine, ei hakkagi inimesed välismaalt tagasi tulema.
Ma olen korra juba Eestisse tagasi tulnud - aastal 2008, pärast aastast eemaolekut ja elu Argentiinas. Ma võin kinnitada, et see ei olnud just meeldivaim periood minu elust. Ma kohtusin paljude noorte ja haritud eestlastega, kelle jaoks ei olnud mina oma välismaa-kogemuse tõttu mitte huvitav vestluspartner, vaid hoopis potentsiaalne vaenlane, keda tuli ise esimesena rünnata. Sest rünnak, teatavasti, on parim kaitse.
Seega, kallid kaasmaalased, naeratagem rohkem ning innustagem eestimaalasi kodukamarale naasma.
Tegelikult on Eestis hea elada. Isegi väga hea. Meil on üsna mõistlik haridussüsteem, mis on kättesaadav hoolimata lapse vanemate rahakoti paksusest. Me ei ela ülireostunud suurlinnades, kust loodusesse jõudmiseks peab vähemalt 1,5 tundi autoga sõitma. Suuremal osal meist on oma maamaja ning me võime nautida nelja aastaaega.
Me elame Eesti Vabariigis, mille riigikeel on eesti keel ning paljudel meist on võimalus reisida ilma, et peaksime aastaid tuusikujärjekorras ootama. Ja soovi korral on meil võimalus nii elada välismaal kui ka tulla sealt Eestisse tagasi.
