Tiit Made: Eestis söödetakse avalikkusele unerohtu
Seda ongi vulkaanile vaja. Siis on paras aeg pursata, ujutada laava ja tuhaga üle naabruses elavate inimeste eluasemed ja põllud, hävitada osa unelenud idealiste ning tõmbuda siis rahulolevalt tagasi. Ükskõiksed on saanud õpetuse. Revanš on võetud.
Praegu tundub, et vulkaan magab. President Ilves teatas nädalapäevad tagasi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes esinedes, et Eestit miski ei ohusta ja me elavat „julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi ning me ei pea väga muretsema ega pidevalt närvitsema”. President sõnas, et ajalugu tulevat tunda, kuid ajaloos ei saavat elada.
Niisugust juttu on eestlased oma riigijuhtidelt juba kuulnud, kui nüüd ikkagi ajalugu meenutada. Kui baaside leping oli sõlmitud, teatas diktaatoripaar Päts-Laidoner ja nende ühendkoor, et Eestit miski ei ohusta, õige hõlma keegi ei hakka ning rahvas võib oma igapäevaseid talitusi muretult jätkata. Veel paar päeva enne Eesti annekteerimist 1940. aastal rahustas peaminister Jüri Uluots rahvast raadiokõnes: „Heas korras ja vahejuhtumiteta toimub Eesti ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise pakti elluviimine”.
Narvas 17. juunil mõnitatud ja alandatud kindral Laidoner pakkus annekteerijatele lõunasöögi Narva „St. Peterburi” hotellis ja tõstis sellel klaasi sissetunginute ja suure Stalini terviseks. See on ikkagi karm ajalugu, mida tuleb mäletada. Praegu tundub, et seda ei taheta teha ning käsi ongi haaramas klaasi, et see tervituseks tõsta.
Venemaal on duuma poolt vastu võetud doktriin, mis võimaldab väljaspool oma piire relv käes rahvuskaaslaste huvide kaitsmise. Kas huvid on olnud ohustatud, seda otsustatakse Kremlis.
Meil on siin suur hulk neid nn rahvuskaaslasi, kes teenivad, relv käes, Eesti sõjaväes. Omal ajal ei olnud meie sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner, kes sai okupeerimise eelõhtul marssal Vorošilovilt kingituseks hobuse nimega Oleg, veendunud, et kõik Eesti elanikud on usaldusväärsed tema sõjaväes püss käes teenima. Ta arvas, et nad võivad otsustaval hetkel Eestile selja keerata. Oh ei, ma ei taha selle fakti meenutamisega midagi väita.
Presidendil on õigus. NATOs ei ole ebademokraatlikke riike, kes võiksid 1939. aasta kombel salasobinguid sõlmida. See on tõsi, kuid NATOl on suurriikidest liikmeid, kes soovivad Venemaaga partnerlussuhteid. Seetõttu võivad seda mitte soovivad väiksemad riigid tunda endal survet, et nemadki peavad Venemaaga „elama mõeldes homsele” nagu president end väljendas. See tähendab, et tuleb järele anda Moskva tahtmistele ja survele. See homsele elamise käsk sünnitabki arvatavasti seisukohti, et „me ei pea väga muretsema”.
Tundub, et Eestis on taas alanud avalikkusele vägagi aktiivne unerohu söötmine kõige kõrgemal tasemel. Venemaa näitab ikka ja jälle üles kavalust ja osavust tõmmata kuluaarides nööre ja punuda võrku. Mõned ongi juba jalgupidi sees. Kremlis soovitakse, et ka endised okupeeritud tuleksid Moskvasse juubeldama venelaste Suure Isamaasõja võidu 65. aastapäeva puhul. See oleks kaudne Venemaa ajalookäsitluse heakskiitmine.
Seekord toimitakse kavalamalt kui viis aastat tagasi. Kohalik roosa-punane Venemaaga koostööd ihkav ühendkoor on juba hääles, et tuleb minna. Moskva enda prominendid saadavad teateid, et Eesti president teeks targasti, kui saabuks Moskvasse. Et siis saab ehk hakata „uuesti atra seadma”. Ja ajalugu ei maksa Moskvas mingil juhul meenutada, kuna see võib tunduda provokatsioonina. Surve nii idast kui läänest on kõva, mistõttu ilmuvadki presidendi kõnedesse esimesed ettevaatlikud laused, et Venemaa Eestit ei ohusta ja ajaloost ei saa elada.
Loomulikult oleks Medvedev-Putini tandemil heameel näha Eesti presidenti tema enda algatusel ja ilma ametliku kutseta, kuid näpuga viipamise peale, Moskvasse saabumas. See oleks selge seljavõit. Võib-olla surutakse kätt, kuid hobust ei kingita. Võib-olla antakse pits viina, kuid ametiraha tagasi ei anta. Kui palju ilusaid pilte saab mööda maailma laiali saata ja mis toredat teksti veel nende juurde kirjutada!
Vaadake sissejuhatuseks kasvõi 18. jaanuari Delfi uudise juures olevat pilti ühest varasemast Ilvese ja Medvedevi kätlemisest.
Lühikesekasvuline Medvedev — pea püsti, lõug üleval ja tikksirge. Näol kerge muie. Meie suur mürakas president oleks nagu pisut küüru selga tõmmanud, kallutanud pea lugupidavalt ettepoole ja lasknud selle isegi mõneti longu. Ütlete, Ilves on läänelikult viisaks inimene? Et kuidas seista sirgelt, kui tervituspartneriks pole oma kasvu mees? See on tõsi, kuid liiga konksu ei maksa nüüd ka tõmbuda nende riigijuhtide ees, kes sinu valitsetavat riiki lakkamatult halvustavad.
Kujutan nüüd ette Moskva-meelse ühendkoori karjatust, et russofoobia, dramatiseerib üle, õõnestab arenema hakkavaid suhteid jne. Arusaadav, selle eest makstakse. Jõudu!
