Linnar Priimägi: Pärast surma sa saad oma tänava

24. jaanuari Delfist sain teada mulle tagaselja antud ühiskondlikust ülesandest leida sobivaim tänav, millele anda kirjanik-kolleeg Andrus Kiviräha nimi.

Kõige lihtsam oleks minu meelest sünonüümne variant: Kiviräha tänavaks ümber nimetada mõni praegune Paemurru tänav. Paas on kivi ja rähk on just kivimurd, nagu ütleb eesti keele seletav sõnaraamat: rähk — teravate servadega kivikillud, kivirusu; kivirähk (!), kruusarähk, paerähk (!), savirähk (!). Niisiis: Paemurru > Kiviräha.

Meenutagem, et inimese nime omistus elutule asjale (linnale või linnaruumi elemendile, nagu tänav, väljak, kultuurikeskus, või laevale, lennukile, või koguni loodusobjektile, nagu mäetipp) oli NSV Liidus kõrgeim tunnustus, kõrgem kui Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Just sellel taustal tuleks mõista ka näiteks Uno Lahe pühendusluuletust Juhan Smuulile „Pärast surma sa saad oma laeva“ (1971).

Kui tahta Andrus Kivirähale, eesti kirjanduse Saltõkov-Štšedrinile niisugust au osutada, siis peaks Tallinna linnapea küll kokku leppima oma Maardu kolleegiga, sest lähim Kivimurru tänav paikneb Maardus.

Kas nimevahetus nüüd juba Andruse elu ajal peab juhtuma, on iseküsimus, see looks pretsedendi ja varsti tahaksid kõik endale midagi omanimelist (lisaks elulooraamatule): ärimehed ostavad, kultuuritegelased lunivad, poliitikud rabavad… Ootaks ikka inimese elulõpu ära. Seni lohutaks: „Pärast surma sa saad oma tänava — Maardus!“