Aleksander Laane: Haarame kütteäri ühistutele

Mis on teie jaoks sot­siaal­ne õig­lus? Kü­sin sel­le­pä­rast, et 20. veeb­ruaril veedeti üle­ilm­set sot­siaal­se õig­lu­se päeva. Päeva “autoriks” on ÜRO ja vähemalt tänavu on põhiliseks arutelupunktiks vaesus. ÜROs räägitakse vaesusest loomulikult ja eelkõige nn arengumaade kontekstis. Et peaks vaesusele lõpu tegema.

Ees­ti Va­ba­rii­gi aas­ta­päe­va eel on ju ik­ka kom­beks kü­si­da, kas sel­list riiki me taht­si­me­gi. Kas tei­le tun­dub meie riik roh­kem või vä­hem õig­la­ne? Või liht­salt eba­õig­la­ne?

Ma ise ar­van, et meie riik po­le õig­la­ne ja et sel­list rii­ki pla­nee­dil Maa po­le­gi, mis kõi­gi jaoks õig­la­ne tun­duks ja oleks. Küll on aga meie kõi­gi te­ha, et meie riik enam-vä­hem õig­lu­se poo­le tüü­riks ning et see lii­ku­mi­ne hea ja loo­tus­ri­kas tun­duks.

Lu­ge­sin just Bri­ti psüh­ho­loo­gi­de uuri­mis­tööd sel­le koh­ta, kui­das vabatahtli­ku­na te­gut­se­mi­ne ini­mes­te­le mõ­jub. Ne­mad leid­sid, et see mõ­ju­tab ka töö­elu – va­ba­taht­li­kel on ra­hul­olu oma töö­ga suu­rem, nad on ak­tiiv­se­mad ja tä­he­le­pa­ne­li­ku­mad. Va­ba­taht­li­kud saa­vad sel­lest, mida nad pea­le tööd teevad, po­si­tiiv­seid emot­sioo­ne ise­gi siis, kui see te­ge­vus on ras­ke ja stres­si­roh­ke – näi­teks va­ba­taht­li­kud tu­le­tõr­ju­jad ja pääst­jad.

Nad ise mär­gi­vad, et nen­de töö­vä­li­ne te­ge­vus an­nab nei­le eri­ne­vaid os­ku­si, mi­da tööl ei õpi, kuid mis ome­ti ka tööl ka­suks tu­le­vad.

Nüüd öel­dak­se sel­le ju­tu pea­le kind­las­ti, et mis va­ba­taht­li­kust tööst saab jut­tu­gi ol­la, kui se­da pä­ristööd po­le ja ela­mi­ne ta­he­tak­se võ­la tõt­tu käest võt­ta. Nõus – ei jät­ku siis ini­me­sel jõu­du te­ge­le­da suurt muu­ga kui ise­en­da ja lä­he­das­te­ga.

Kuid osalt on see olu­kord ka va­ba­taht­li­ku koostegut­se­mi­se vä­he­su­se tu­le­mus. Me sõl­tu­me se­da­võrd “tu­ru­jõu­du­dest” – ra­ha rii­gist väl­ja­vii­va­test küt­te- ja vee­fir­ma­dest, vä­lis­maalt sis­se­too­da­vast kü­tu­sest jne, et ei mär­ka liht­said as­ju. Näi­teks se­da, et kui soo­ja­toot­ja ja vee­pu­has­ta­ja oleks ühis­tu­te oma, siis puu­duks ka­su­mi­ah­nu­sel mõ­te. Ja ini­me­sed ei sõltuks enam nii­pal­ju pa­ras­ja­gu või­mul ole­va par­tei män­gu­dest, tahtmistest ja su­vast.

Kas ühis­tu­te­le kuu­luv või nen­de kont­rol­li­tav küt­te­fir­ma oleks õig­la­sem? Ilm­selt küll, sest siis oleks ju hu­vi hind nii ma­da­lal hoi­da ja nii vä­he ku­lu­ta­da, kui või­ma­lik.

Kui see mõ­te tei­le vä­he­malt hu­vi­tav tun­dus, siis mõt­le­me veel – ja tee­me sellised ühistud, mis kütte- ja veemajanduse oma kätte võtavad, koos ära!