LUGEJAD: Keelereeglid on liiga akadeemilised
Pühapäeval tähistati Eestis emakeelepäeva. Sellega seoses uurisimegi lugejatelt, kas nende arvates on eesti keel liiga raske. Arvamusi oli erinevaid, kuid paljud arvasid, et keelereeglid on liiga akadeemilised ning tegeliku keelekasutusega vastuolus.
“Lihtsalt akadeemilised reeglid, mis on vastuolus elava keelekasutusega elavad juba omaette maailmas,” kirjutas Karuke. “Puht filosoofiliselt ei saa keele tavakasutaja selle reeglite vastu eksida, kuna TEMA ONGI keele kandja ja reeglite määraja.”
tige on aga keelekorraldajate peale väga tige, arvates, et kolmel-neljal isehakanud keelejumalal polemingit õigust kirjutada miljonile eestlasele ette, kuidas nad keelt tohivad või ei tohi kasutada.
“Ammugi mitte selle alusel määrata inimeste saatust, näiteks seda, kes tohib saada kõrgharidust või kes tuleb sellest õigusest ilma jätta, isegi kui ta sooviks õppida aineid, millel eesti keele ja kirjandusega midagi pistmist pole,” lisab tige. “Pealegi on jumalate meel muutlik ja aeg-ajalt kehtestavad nad uusi õigekeelsusereegleid, nii nagu nende kõhutunne seda parajasti ette kirjutab. Selline värk maksumaksja raha eest peaks kohe ära lõppema.”
Lugeja, kes peitub nime taha lihtne, arvab, et kui keel on liiga keeruline, siis oleks aeg seda reformida. “Enamus eesti keele grammatikareegleid on ju hilise päritoluga (ehk 20. sajandi keskpaigast, isegi 60-70-ndatest?), ja paljud neist kunstlikud ja ebaloogilised. Keel peaks eluga kaasas käima, mitte vastupidi.”
Kõige keerulisema asjana eesti keele grammatikas toodi välja laadi- ja vältevaheldust.
“Kui objektiivne olla, siis on eesti keel kahtlemata raskem kui paljud teised keeled ning seda eelkõige välte- ja laadivahelduse tõttu,” kirjutab objektiivselt. “Kuna õpetan inglise keelt, võin väita,et seda on kindlasti kergem õppida. Teine küsimus on aga see, et kui Eestis elada, siis peaks kindlasti keelt oskama. Iseasi muidugi, kas sel tasemel, mida hetkel nõutakse.”
Deiniel kinnitab seda juttu ja lisab, et ajuvaba on ka suur- ja väiketähtede süsteem.
Suur probleem on ka see, et eestlased ei tahagi, et välismaalased nende keelt õpiks ja räägiks, sest kipuvad vigadega rääkijaid pidevalt parandama. Nii tekib keeleõppijal aga kramp ning ta ei julgegi suud paotada.
“Eesti keel on tõesti veidikene raske. Aga suurem häda on hoopis paljude eestlaste väiklane suhtumine keelesse,” kirjutab ”.“. “Kui vestled mõne suvalise eurooplasega inglise või mõnes muus keeles, siis püüab vestluskaaslane tabada sinu mõtet ja ennast omakorda arusaadavaks teha. Ja kõik sujub kuidagi sõbralikult. Aga Eesti keelega kipuvad paljud ennast täis kodukootud filoloogid labaseks muutuma. Katkestatakse vestluskaaslase jutt poole sõna pealt, et teda parandada ja muudkui targutatakse vahele, et ”…eesti keeles öeldakse ikka nii ja naa”. Lühidalt — osatakse tekitada vestluskaaslases kramp, et ta ikka tunneks, kui kehvalt tema keelt oskab ja ”…kui hirmus hästi mina seda keelt oskan”.”
“Pole mitte iialgi kohanud ei inglaste, venelaste ega — ütleme kasvõi soomlaste poolt sellist üleolevat suhtumist minu mittetäiuslikku keeleoskusesse. Hispaanlased näiteks löövad mu vigase hispaania keele peale lausa särama. Aga eestlasel on suhtumine “kuradi tibla — õpi rääkima!”.”
