Riigikogu palgad sõltuvusse töötusest

On kevad ja reibaste kevadhelide hulka kuulub nüüdsel ajal ka koduuksi pitseeriva kohtutäituri tegus nohin. Teekonnal viie rikkama riigi poole on osa rahvast poritükkidena edurattalt pudenenud ning sattunud töötuse ja toimetulematuse rattaroopasse.

Ametlik statistika räägib huuli väristades alla sajast tuhandest registreeritud töötust, tegelik töötaolijate arv on aga pika puuga üle selle. Profipoliitiku pruntis põskede kerge sarlakine puna võib tulla nii väiksest häbist viie viimase masuriigi hulka sattumise pärast või ka millestki lihtsamast, kui tuberkuloos.

Tema silm vaatab lootusrikka läikega Euro saabumise suunas, oleks justnagu valge laeva ihalus. Et nagu enne Eurot oleks tühjus ja peale seda Semiras. Omaenda palkki sai juba sinna Euro külge seotud. Kas nüüd raha karvavahetamine on nüüd see imetablakas, mis meie põlve uueks loob, näitab aeg.

Seniks aga, et mantrad Euro tulekust ja imeks olekust Rahvasaadiku mõtteid päriselt hetke Eesti igapäevaelult muinasmaile ei viiks, tuleks Riigikogu saali kõrgele riputada elektrooniline tiksuja, kus reaalajas jookseks roheline number registreeritud töötute arvuga ja punasega Maksuameti andmete alusel (ka need, kes töötuna kirjas ´pole, aga kes ka makse ei maksa, ehk siis tööl tegelikult pole) näit tegeliku töötuse määraga. Ehk aitab vahel mõtted värskemaks ja side kodumaa argieluga taastub?

Kui siis ka paljuräägitud ja avalikule arvamustele resistentsesse Riigikogu palgasüsteemi tuua sisse palganumbrit mõjutav töötuse tasemest sõltuv koefitsent (kui töötuse määr on üle viie protsendi, hakkab iga töötuse kasvu protsendipunkt saadiku palka vähendama kahe protsendi võrra), on motivatsioon rahvast teenida ka jälle pisut suurem.

Kui asi on ikka otse silme ees ja lodevolek suisa rahakotti mõjutab, saab ka Eesti elu uueks ning poliitiku nimi jälle ausse tõusma.