JUHTKIRI: Aitab väikekodanlikust tuimusest
NO99 -teatri "Ühtne Eesti" on kohalikus mastaabis enneolematu projekt. Uue erakonna moodustamise suurkoguks lavastatud massiivne etendus (kuhu oodatakse 6500 inimest) lööb pahviks nii üldsuse kui ka traditsioonilised erakonnad. Mida tegijad õieti saavutada püüavad? Kas näidata, et poliitika on teater? Või hoopis, et teater on poliitika?!
NO99 tsiteerib oma projektiga seoses Friedebert Tuglast. "Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust." Ju siis soovivad varemgi ühiskondlik-poliitilise maiguga teatrit teinud NOlased eestimaalased väikekodanlikust tuimusest ja pimedast autoriteedikummardamisest lahti raputada. Mis on kodanikust Kodanikuks kasvamise seisukohalt alati positiivne.
Samas võib ette kujutada, et need päris erakondlased on praegu ärevil. Mis toimub? Kuidas olla? Kas panna tähele või ignoreerida? Kui tähele panna, kas see mitte ei vala õli tulle? Kui ignoreerida, kas see mitte ei anna taas kord ühele seltskonnale võimalust "Tarandit teha"?
Eriti murelikuks peaks Eesti erakondi tegema fakt, et kui läinudsuviste europarlamendi valimiste aegu õnnestus kogu erakondlik rebimine seljatada ühe enam-vähem põlve otsas tehtud kampaaniaga, siis mis võib saada nüüd, kui teemaga tegelevad kogemustega lavastajad. Eks erakonnad mõtle ka oma rikutuse tasemel: äkki ei saa NO pidama? Mis siis, kui sünnibki uus erakond? Või kui ei sünni, siis äkki näeb rahvas senise poliitteatri kordki põhjalikult läbi?
Küsimus on hea. Ka selles mõttes, et kui lavastuslikult imiteerida reaalset elu, siis kus lavastus lõpeb ja algab tegelikkus? Kui NO99 lavastuse käigus tõesti uus erakond asutatakse ja see näiteks otsustab valimistel osaleda. Ja hiiglasliku häälteenamusega riigikogusse enamuse saab - kas see on ka veel osa šõust? Kui "Ühtne Eesti" otsustab Eesti Euroopa liidust välja tüürida, siis mis hetkel tõuseb Tiit Ojasoo ja hõikab, et "aitab küll, poisid!"?
Delfi leiab, et tegemist on tervitatava (ja tervendava) ettevõtmisega, mis peaks erakonnad ühiskondlikku naerutuppa paigutama. Sellega, kas kõverpeeglis nähtust ka midagi õpitakse, mõõdetakse muu hulgas ka poliitkardinalide moraali ja südametunnistuse olemasolu.