Hiina seljatab läänemaailma
Rohkem kui sada aastat tagasi oli „maailmavalitsejaks“ Inglismaa. Seitsmekümne aasta eest tõusis sellele positsioonile USA ja nüüd hakkab juhtriigiks vaikselt tõusma Hiina. Ja Hiina tõus tähendab läänemaailmale tõsiseid probleeme.
Eelmisel aastal tõusis Hiina maailmas suurimaks eksportööriks. Oma suure osakaaluga maailmamajanduses ja kiire kasvuga tekitab ta maailmamajanduses suurt segadust, mille tagajärjeks on pidev kriis – muutused on selleks liiga kiired, et majanduskeskkond suudaks nendega kohaneda. Hiinal (koos Indiaga) on potentsiaal täita kogu maailm tööstuskaubaga ja seda umbes poole hinnaga tänasest tasemest. See tähendab kogu läänemaailma tööstuse kokkuvarisemist.
Läänemaailma poed oleksid täidetud Hiina kaubaga, aga kuna tööd ei ole, siis osta ikkagi ei saa. Põhimõtteliselt hakkab Hiina välja vahetama praegust läänemaailma poolt täidetavat rolli maailmamajanduses – tööstustoodangu tootja rolli. Nii jaguneb maailm endiselt toorainemaadeks nagu Venemaa, Iraan, Iraak, Saudi-araabia jne ning tööstusmaadeks (Hiina, India, veel mõned) , millede hulka läänemaailmal asja ei ole, sest nende tööstuskaup on liiga kallis.
Ei ole kaugel aeg, kui Hiina, India ja teised odavama tööjõuga maad suudavad ära tarbida kogu toodetava nafta. Ja lääs ei suuda konkureerida nende maadega nafta saamisel. Tänane majanduskriis on selle protsessi avalöök ning selle nägemist takistab läänemaailmal ainult soov seda mitte näha. Kuna on harjutud mugava tarbimispeoga, siis usutakse (tahetakse uskuda), et see nii jääbki. Aga ei jää.
Kuna uus tekkiv tööjaotus maailmas saab põhimõtteliselt hakkama ilma läänemaailmata, siis ei ole läänemaailmal ka selle protsessi pidurdamisel eriti kaasa rääkimise võimalust. Kui lääs tahab jääda pinnale, siis ta peab endalt küsima – mida on meil müüa Hiinale ja tooraineriikidele sellist, mida Hiina toota ei suuda? Lisaks peab seda midagit olema sellistes kogustes, et tänased tööstustöölised oleksid selle tootmisega hõivatud ning selle hind peaks olema selline, et töötajate palgad jääksid vähemasti endiseks. Tundub vist ülejõu käiv ülesanne olevat.
Kui sellist kaupa ei leita, on ainus võimalus konkureerida tööjõu hinnaga ning viia läänemaailma palgad mitmekordselt alla. See surve on alanud ning hakkab kaasa tooma keerukaid poliitilisi protsesse – võimule tulevad parteid, kes on immigrantide vastased ning nõuavad Hiina ja teiste odavate maade toodangule kõrgeid kaitsetolle. Kaitsetolle tuleks kasutada, aga nende mõju on piiratud – Hiina võtab läänemaadest väljapoole jäävad eksportturud üle ning lõpuks ikkagi ka kogu tooraine väljaspool lääne tollipiire. Jääb veel üle Hiina ja India sõjaliselt maakeralt pühkida...
Läänemaailma tulevik on valuline leppimine olukorraga, kus meie palgad hakkavad aegamööda alanema. See protsess saab peatuda alles siis kui Hiina ja India potentsiaal toota rohkem on ammendunud ning toodangu hind on võrdsustunud lääne omaga – hiinlase palk on meie omaga võrdne. Mida varem sellest aru saadakse seda parem, siis on võimalik selle protsessiga palju paremini kohaneda ja sellest aru saamine toob ühiskonnas vähem mõttetuid proteste kaasa.
Praegu on näiteks Eestis kõhe vaadata kuidas planeeritakse suuri ja kalleid ehitusi, mida me peagi enam üleval pidada ei suuda. Õnneks on vähemalt riigikontroll hakanud riigi jätkusuutlikkusele (jätkusuutmatusele) tõsist tähelepanu pöörama.
Kõige selle halva juures on ometi ka midagi head. Meil tuleb küll olulisel määral vähendada tarbimist, kuid tõelised väärtused – armastus, sõprus, abivalmidus jne. jäävad ka edaspidi kättesaadavaks kõigile neile, kes neid väärtusteks peavad.
