Jüri Toomepuu: Seksuaalenergia ei kao sõjas kuhugi
Saan aru, on kevadine aeg, romantika on õhus, mahlad ja hormoonid hakkavad kiiremini liikuma. Proua Murutar on niigi romantiline ja seksikas naine ja kevad mõjutab ilmselt ka ta pseudopsühholoogilist mõttekäiku armastusest, surmast, sõjast, seksuaalenergiast ja sõduritest.
Kahe sõja veteranina ja asjaarmastaja psühholoogina võin aga kinnitada ja oma kaasvõitlejate vaatlustest, et sugutung ei teisendu ega kao sõjas kuhugi. Minul ja teistel kellega olen lahingus viibinud või kelle sõjalugusid olen kuulanud, päris kindlasti sellist ebameeldivat probleemi ei ole tekkinud. Kui noortel ja ka vanematel sõjameestel õnnestub sõja käigus kokku saada mõne lahke naisterahvaga, siis Viagarat nad vaevalt vajavad. Samuti ei andnud mingeid tagajärgi kunagised meditsiini ja füsioloogiat vähetundvate ülemuste katsed probleemetekitavat sugutungi maha suruda sõduritele salpeetri manustamise abil.
Mõnede idamaade usundite esindajad on tõesti propageerinud arvamust, et seksuaalenergiat saab kasutada mingiks müstiliseks „hingeliseks ärkamiseks“ ja suunata mingiks muuks tegevuseks. Tänapäeval vähesed sellist mumbo-jumbot usuvad. Kaasaegsemad psühholoogid ja muidugi ka päris teadlased, kes hakkavad üha enam aru saama psühholoogia füsioloogilistest-molekulaarsetest alustest, ei võta samuti enam eriti tõsiselt Frommi, Freudi ja Jungi libido sublimeerimise teooriat.
Mehed ei sublimeeri kaugetes kõrbetes armastust surmaks, nagu väidab Murutar. Sugutungi võib ju tugeva tahtejõu ja suurte kannatuste arvel maha suruda, aga selline kannatamine muudele tegemistele ja saavutustele kasu ei too, edukamaks lahingutegevuseks see ei muundu. Koguni vastupidi, see teeb halba. Põhiliste füüsiliste vajaduste – seksuaal-, vee-, toidu- ja unevajaduse – rahuldamine on üldtunnustatud Maslowi ja Herzbergi inimvajaduste hierarhia kontseptsiooni alusel eeliseks kõrgemate, nn olemusvajaduste ja eneseteostuse saavutamiseks.
Korea sõjas avasid USA liitlased sõjatsoonis oma sõdurite jaoks puhtad ja meeldivad lõbumajad kus tüdrukuid koheldi viisakalt ja kontrolliti arstide poolt. Puritaanlikud ameeriklased seda oma sõduritele muidugi ei lubanud, sest USA kirikuisad oleks sõjaväe juhid, kes seda lubanuks risti löönud. Ameerika sõdurite sugutung seetõttu ei sublimeerunud. Ei täheldatud ka, et nad oleks teistest paremini sõdinud, küll aga esines nende hulgas palju rohkem suguhaigusi kui nende liberaalsemate vaadetega liitlaste hulgas.
Pealegi ei olegi kõik siin ilmas armastus, nagu väidab Ms. Murutar. On veel kaeraputru, ajalehti, heeringaid ja palju muud, isegi vihkamist. Füüsikateadlased ja muidu arukad inimesed ei ole kindlasti ka nõus väitega, et „armastus on universaalne energia.“ Elu, nagu seda tunneme tänapäeval, ei oleks võimalik, kui me ei oskaks rakendada selliseid vähemromantilisi energia liike nagu kineetiline, soojus, tuuma, elektrodünaamiline-staatiline, või hüdrauliline.
Võib olla on tõesti kõik siin ilmas kõigega seotud, aga ei ole põhjust arvata, et sidumisvahend oleks pelgalt armastus, nagu väidab Murutar. Romantikud peavad endile vahetevahel, eriti kevadisel ajal, meenutama, et on olemas ka reaalne füüsiline maailm.
Julgen ka väita, et sõjaliste missioonide puhul pole tegemist sugutungi sublimeerimist tapmiseks. Erost sulatavad ümber Tanatoseks ainult väga haiged inimesed. Sõjameeste hulgas on selliseid päris kindlasti vähem kui ajakirjanike, ehitajate, müügimeeste või mis tahes teiste inimeste hulgas. Surm ei käi tihedalt armastuse kõrval, see on pigem armastuse vastand.
Surm on teadagi emotsionaalne ja kurb teema, aga vähemalt senini kui üha kiirenev teaduse areng ei ole meile igavest elu suutnud tagada, oleme me kõik surelikud ja peame ka selle kurva teemaga varem või hiljem tegelema – mõned rohkem, mõned vähem.
Sõdurid pigem rohkem kui muud inimesed, sest nende kohustuste hulka kuulub ka vaenlase tapmine. Inimeste tapmine ei ole mitte ainult emotsionaalne ja kurb vaid ka ebameeldiv. Mõnikord, kuigi mitte alati, ka kuritegelik. Mitte alati, sest peaaegu kõik kultuurid ja inimesed on sanktsioneerinud eriti raskete kuritegude sooritajate hukkamise. Samuti arvavad peaaegu kõik inimesed, et neil on õigus tappa see, kes neid üritab tappa. Veelgi levinum on arvamine, et igal rahval on õigus relvaga hävitada vaenlane, kes neid üritab vallutada, orjastada või hävitada. Rahvad keda evolutsioon ei ole välja praakinud ja hävingule määranud, on püsima jäänud just seetõttu, et nad on olnud valmis röövijate ja tapjate eest kaitsma mitte ainult oma kodusid ja põldusid, oma jahisaaki ja leivapalukest, vaid ka oma geenide edasikandjaid, kaasasid ja lapsi, järeltulevaid põlvi.
Selle eest, et saime veebruaris pühitseda Eesti Vabariigi aastapäeva ja ka selle eest, et Kati Murutar saab kirjutada huvitavaid artikleid eesti keeles, eestikeelsele lugejaskonnale, oleme me kõik tänu võlgu meie vapratele Vabadussõjalastele, kes läksid 92 aastat tagasi vastu kümme korda suuremale vaenlase väele, et luua Eesti Vabariik. Nad ei läinud mingist kummalisest, müstilisest vajadusest, et sulatada Eros Tanatoseks. Meie isad ja vanaisad läksid võitlusesse, sest aastatuhandete vältel mil sündis Eesti oli meie rahvale sisendatud armastus oma kodumaa vastu ja kindel tahe olla peremehed oma kodu aasadel, põldudel ja randadel. Vabadussõjalased läksid lahingusse, et kaitsta oma vanemaid, kaasasid ja lapsi, oma geenide edasikandjaid, eesti rahvast. Nad võitlesid hästi. Iga langenud Vabadussõjalase kohta hävitasid nad kümme vaenlast. Väära mõtlemisviisiga inimesed võivad tähelepanu juhtida sellele, et tapetud vaenlased olid ka inimesed. Arvan, et on õigem tähelepanu juhtida sellele, et nende vaprus ja eneseohverdus päästis hävingust kogu eesti rahva.
Siiri Sisaskiga läks Kati Murutar tülli, nagu ta väitis, kuna too avaldas arvamust, et kui Eesti on NATO liige, siis on selle organisatsiooni peetud sõda on ka meie sõda. Kui NATO tagab ka meile kaitse ja vabaduse, võitlevad meie poisid Iraagis ka Eesti riigi eest. Siiri Sisaskil on tuline õigus. Kuigi olen rahuarmastaja inimene olen ka nõus kõikide nendega tülli minema kes ei saa aru, et tänapäeval ei püsiks kaua riik või rahvas, kes loodab röövijate, anastajate ja tapjate vastu ennast edukalt kaitsta ilma, et ta end selleks järjekindlalt ja tõhusalt ette valmistaks. Eestlastele on enesekaitseks valmistumine rahva püsimise ja hävingu, elu ja surma küsimus. Kõige tõhusam viis meie sõdurite ettevalmistamiseks on meie vabatahtlike teenistus lahingutandril.
Teine Delfi andekas kolumnist, osav sõnasepp ja patsifist Vilja Kiisler avaldas hiljuti artikli sõduritest pealkirjaga “Mitu inimest te tapsite?” (Delfi, 10 aprill, 2010). Kaldun arvama, et sellise, ilmselt sõdureid süüdistava ja halvustava pealkirja kohta sobib vastata küsimusega: “Mitu sõdurit te alusetult mõnitate?” Olles aga heasüdamlik kahe sõja veteran, esitan selle asemel küsimuse „Mitme inimese elu te täna päästsite?“ Kerge on pidada statistikat lahingus langenute kohta, aga üpris võimatu on arvestada mitme inimese elu päästis Eesti snaiper, kui ta külmavereliselt, nagu hästitreenitud sõdurile kohane, päästikule vajutas ja saatis moslemite paradiisi terroristi kelle eesmärk oli hävitada turuplatsil võimalikult palju süütuid inimesi – mehi, naisi ja lapsi, lihtsalt selleks, et temasugused võimule saaks.
Sõdurid ei ole kaugeltki mingid sadistlikud tapamasinad kes juhuslikult sihikule sattunuid inimesi tapavad, nagu vihjab Vilja Kiisler. Kui lahingulendur tulistab, siis on talle juba varem kätte näidatud vaenlane, kelle vastu ta peab, austades kõiki inimõiguste seadusi ja veelgi karmimaid lahingureegleid, sõdima. Et kontrollida lahingureeglitest kinnipidamist ongi üks põhjus miks lahingumasinad on tänapäeval varustatud kaameratega, mis tulistamised salvestab. Vietnami sõjas võis lahingulendurite süda küll täis saada, kui nad patrullisid Laose piiril ja selgelt nägid Vietkongi laagreid teisel pool piiri milledele nad kehtestatud lahingureeglite alusel ei tohtinud tuld avada, aga ei olnud kuulda, et mõni neist oleks kunagi reeglit rikkunud.
Kas tuleb mõnikord ette ka reeglite rikkumist, vale informatsiooni alusel tulistamisi või lihtsalt õnnetusi? Kahjuks küll. Seal kus on palju lahingumasinaid ja tulirelvi selliseid asju juhtub. Inimesed on ekslikud. Lahe sõjas, kus Iraagi vastu sõdimine oli eriti edukas, langes liitlaste poolel rohkem sõdureid oma relvade kui vaenlase relvade tõttu. Selle kurva tõsiasja aitab asetada õigesse perspektiivi fakt, et samal ajavahemikul, sama arvu inimeste kohta sai USAs liiklusõnnetustes rohkem inimesi surma kui Lahe sõjas. Liiklemine Tallinna-Tartu maanteel on kahtlemata palju ohtlikum kui meie vabatahtlike teenistus Iraagi või Afgaani sõjatandril.Mälestused meie rahva tohututest kannatustest ja kaotustest, mis järgnesid kui me ei suutnud end kaitsta, kipuvad rahu ajal kaduma unustuse hõlma. Et aru saada vajadusest valmistuda oma rahva ja riigi kaitseks peame mäletama ajalugu ja meenutama ka meie rahva kõige raskemaid päevi. Nii kirjeldas meie suurluuletaja Marie Under neid oma 1941. aasta jõulutervituse poeemis: „Astun vaikset jõululumist rada, üle kannatava kodumaa. Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole leinata.“ Eestlastele on ka tänapäeva maailmas enesekaitseks valmistumine rahva püsimise ja hävingu, elu ja surma küsimus.
Meie sõjamehed on valinud õilsa elukutse, nad väärivad tunnustust ja austust ka sügaval rahu ajal. Kui vaenlane meie kodumaad peaks jälle ründama, on meie tublid kaitseväelased, nagu kõik Eesti vabadusvõitlejad enne neid, valmis kaitsma meie kodumaad ja rahvast ning kindlasti ka patsifiste, kes neist rahuajal eriti lugu ei pea ja isegi neid kes oma kaitsjaid mõnitavad.
