Viktor Trasberg: Euro käes, aeg arvet maksta!
Kuigi ükski majandusteoreetik ei saa eitada euro vajalikkust Eesti suguse väikeriigi jaoks, on aeg arutada sellega kaasnevate kulude ja tulude vastavust.
Alustagem faktidest. Viimase kolme aasta (2008-2010) eeldatava majanduslanguse keskmise suuruse poolest oleme Euroopa Liidus koos Lätiga kõige viletsamad. Sama seis on tööpuudusega – esimese kvartali ligi 20-protsendine tööpuudus on ülikõrge näitaja. Meie heaolu tase on hakanud võrreldes Põhjamaadega jällegi vähenema ning oleme jõudnud tagasi Euroopa Liidu ja Ansipi eelsesse aega.
Meie globaalne konkurentsivõime on viimasel viiel aastal samuti pidevalt alanenud. Oleme madalama haridustasemega inimeste töötuse poolest Euroopa Liidus esikohal ja kolmandal kohal pikaajalise tööpuuduse taseme poolest. Kahe viimase aasta jooksul on Eestist välisraha välja liikunud 18 miljardit krooni rohkem kui sisse.
Selline olukord ei ole tekkinud mitte juhuslikult, vaid valitsuse teadliku majanduspoliitika tagajärjel. Eesti majandustsüklit ei ole juhitud mitte majandusteoreetilistest arusaamadest lähtudes, vaid parteipoliitilist rida ajades.
Majandusteadlased vaidlevad paljude asjade üle, aga ühes arusaamas on siiski konsensus olemas – lühiajalised ja järsud muutused kogunõudluses mõjutavad otseselt koguprodukti mahtu. Kogunõudlust mõjutavad oluliselt ka valitsussektori kulutused. Ehk siis lihtsas keeles, kui riik võtab raha majandusest välja või paneb juurde, siis sellele reageerib ka SKP suurus.
Erinevalt Balti riikidest suurendasid teised Euroopa liidu maad eelmisel aastal valitsussektori kogukulutusi. Eesti avaliku sektori kulude alandamise tulemus on olnud täpselt selline, nagu numbrid meie näitavad! Aga veelgi hullem, oleme jõudnud olukorda, kus varsti pole võimalik enam rääkida isegi elementaarsetest majandusseostest. Pean silmas meie lugupeetud kaitseministri pretsedenditut turjakargamist Tartu Ülikooli professorile, kes „julges“ seostada meie fiskaalpoliitilist tegevust hüppeliselt kasvanud tööpuudusega.
Tööpuuduse ja valitsussektori kokkutõmbumise seos on aga üheselt selge. Kas Eesti valitsussektor oleks pidanud kriisis suurendama kulutusi majanduse ja tööturu stimuleerimiseks, nagu on seda teinud teised arenenud riigid? Jah – olen veendunud, et seda oleks pidanud tegema! Kuulen juba kriitikute hädakisa - siis oleksime varsti nagu Kreeka! Seda me paraku teada ei saa, küll aga teame me, et meie majanduslangus on ulatuslikum kui Botswanas ja tööpuudus suurem kui Sudaanis!
Majanduse stimuleerimine toob muidugi paratamatult kaasa ka riikide võlakoormuse kasvu. Keskeltläbi on riigid kulutanud majanduse ergutamiseks 2-3 protsenti SKP mahust. EL riikide võlatase on suurenenud aga sellega võrreldes mitmekordselt.
On selge, et laenu abil majanduse ergutamise suurendab ka maksumaksja kulutusi tulevikus. Aga kui riigis on 20 protsenti inimestest töötamisest eemal, siis lihtsustatult võttes jääb samas suurusjärgus ka koguprodukti loomata. Ehk stiimulpakettide kaudu majandusse kanaliseeritud eelarvevahenditest kordades enam.
Seega, hoides kokku ühe krooni majandusse investeerimise arvelt jääme samal ajal ilma viiest kroonist kogutoodangust. Nii lihtne ongi selgitus sellele, miks riigid on oma majandust jõuliselt stimuleerima asunud! Kui majandus kasvab, siis on võimalik tulevikus ka riigi laenukoormust alandada. Kui majandus ei kasva, siis pole miski võimalik.
Nagu näitab Euroopa Liidu kriisiraport (suvi 2009), on fiskaalstiimulite kaudu kõige vähem panustanud majanduskasvu ergutamisse just nimelt Eesti valitsussektor. Eesti riigi laenukoormuse tase võimaldaks palju ulatuslikumalt majandustegevust toibutada. Me oleme euro nimel hoidnud avaliku sektori laenukoormuse madala, aga teiselt poolt tapnud ära majanduskasvu ja tööturu.
Nii kõrge tööpuudusega nagu Eestis kaasnevad ka muud protsessid peale saamata jäänud toodangu. Nendeks on noorte inimeste ulatusliku väljarände risk ja töötajate lojaalsuse ning motivatsiooni vähenemine. Tegemist väga suure negatiivse mõjuga tootlikkusele ja konkurentsivõimele. Meie Põhjala naabrid on sellest väga hästi aru saanud ning hoidnud tööturu ja palgataseme ka kriisiolukorras stabiilsena.
Aga tuleme tagasi euro juurde. Jääb arusaamatuks, millel põhinevad nii kindlasõnalised väited, et euro toob kaasa suure välisinvesteeringute buumi? Loomulikult vähendab euro paljusid investeeringutega kaasnevaid riske, aga kiireid muutusi meie majandusolukorras on raske eeldada.
Eriti olukorras, kus Eesti riik on veenvalt demonstreerinud, et kriisi tingimustes jäetakse nii majandus kui tööturg külma kätte ning ei tehta katsetki samalaadselt teiste riikidega olukorda parandada. Kui Eesti riik ei julge kriisiaegadel majandusse investeerida, siis miks peaks meie majandust usaldama välisinvestorid?
