Ülo Mattheus: Targad surevad välja
Loogiline. Kui muutused ühiskonnas on liiga kiired ja vastuvõtmatud, siis tuleb eest ära minna. Nii võiks seda protsessi ju nalja pärast defineerida.
Minu tähelepanu äratas hiljutine uudis Sara Konrath’i ja Edward O’Brieni äsja esitletud uurimusest tudengite empaatiavõimest. Selles tõdetakse, et kõrgkooliõpilaste võime teistele inimestele kaasa tunda on kiiresti hääbumas ja tänased üliõpilased on umbes 40% tuimema loomuga kui nende eakaaslased 20 või 30 aastat tagasi. Uurijate hinnangul võib taoline muudatus ühiskonnas olla tingitud meedia vägivaldsusest ja sellest, et kaasaegne tehnoloogia, näiteks internet, kahandab näost-näkku suhtlemise võimalusi.
Ei saa unustada sedagi, et tänapäeva laps kogeb interneti vahendusel ka kõike seda, mida ta oma tundlikus eas ei peaks kogema. Veebisait OnlineSchool osutab, et laps näeb internetis esmakordselt pornot keskmiselt 11aastaselt ja et alla 18aastaste seas on viie enimkasutatud otsinguterminite hulgas „sex“ ja „porn“. Sama sait väidab lisaks, et pornograafilisi materjale vaatab 43% internetikasutajatest ja neist iga kolmas on naissoost. Võib arvata, et sellises keskkonnas karastunud lapse meel ei ole eriti tundlik ega romantiline ning armastuslüürikast tuntud eufemismide asemel nimetatakse asju nende „õigete“ nimedega.
Inimesed, kes kasutavad ühistransporti või muidu puutuvad noortega kokku, on küllap täheldanud, et nende kõnepruuk ei ole kuigi romantiline ja iga kolmas sõna on laenatud genitaalsfäärist. Lastepsühholoog Toivo Niibergi arvates on selle laste ropendamise põhjuseks nii ühiskonna moraalne kriis kui ka asjaolu, et lastes ei arendata õigeaegselt, s.o. juba lasteaaias sotsiaalset ja emotsionaalset intelligentsust, vaid selle asemel hakatakse neisse teadmisi tuupima.
Empaatia vähenemise kõrval on teiseks tõsisemaks probleemiks teadmiste pealiskaudsus.
Nagu osutab Nicholas Carr oma arutluses „Kas Google muudab meid lollimaks“, võõrutab internet raamatute lugemisest ja lõppkokkuvõttes muudab inimese loomust. Sellisele järeldusele jõudis Carr peale enam kümneaasta pikkust internetikasutust: „Mõistus ei ole mind maha jätnud, vähemalt tundub, mulle nii, kuid ta on muutunud. Ma ei mõtle enam nii nagu varem. Kõige teravamalt tajun ma seda lugedes. /---/ Süvalugemine, mis varem nii loomulikult tuli, on muutunud võitluseks.“
Uued põlvkonnad tõenäoliselt ei üritagi enam seda võitlust pidada. 5. juuni Postimees kirjutab Tartu Ülikooli tudengi Edith K. bakalaureusetööst, mis on täis lapsusi ja faktivigu. Õppimine ülikoolis ei ole õppejõu ja tudengi vaimne dialoog, vaid bürokraatlik protsess, kus tudeng ainepunkte jahtides kiiruga midagi Wikipediat maha vikib ja lootuse kaotanud juhendaja, kes on tüdinud nõdrameelsetest töödest, ei viitsi seda isegi läbi lugeda, et elementaarsedki vead ära parandada. Tõsi, kõnealune tudeng on juba 38 aastane, aga seda veidram, et ta pole kogu selle pika aja jooksul suutnud selgeks saada, kes oli Martin Luther ja kes Martin Luther King ning millal nad täpselt elasid. Tudengi arvates oli Martin Luther mustanahaline mees, kes naelutas teesid kirikuuksele.
Praegu veel on nii, et ülikooli professorid ja lektorid on saanud oma hariduse suuresti internetieelsel ajal, kui oli kombeks tarkust raamatuist ammutada. Internetiajastu tudeng eelistab teadagi internetti ja sealt saadavaid kiireid lahendusi, mille tulemuseks on totaalne pealiskaudsus. Nagu osutab Edith K. juhtum, ei aita ka ühekordne vaatamine Wikipediast, sest kui hiljem tuleb vaadatud suusõnaliselt meenutada, on kõik segi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Tunnetus areneb süvitsi ju pigem ikkagi põhjalikult teemasse tungides ja raamatuid lugedes, mitte kiiresti läbi interneti lühikokkuvõtete surfates. Raamatuinimene ja internetiinimene on kaks täiesti erinevat tüüpi, kes ei saagi teineteist mõista, sest pealiskaudsem ja rumalam ei saa mõista seda, kelle teadmised on sügavamad ja põhjalikumad. Või kui kasutada Rousseau sõnu: „Ühe ajastu inimsugu ei ole üldse inimsugu teisel ajastul – kui Diogenes otsis inimest ega suutnud ühtegi leida, siis just sellepärast, et ta otsis oma kaasaegsete seast sellist, kes kuulus juba möödunud ajastusse.“
Tõsi on, et tulevased põlvkonnad on teistsugused. Küllap see tundub neile õige ja loomulik, sest puudub võrdlus varasemaga. Kui nad juhtumisi viitsivad vanu raamatuid lugeda, siis nad ehk saavad aimu, kuidas elati ja tunti varem. Aga vaevalt nad viitsivad. Ja ka vaevalt nad loetust aru saavad. Sest nagu osutatud, tuimem ei mõista tundlikumat, pornosaitide kasvandik ei oska hinnata armastuslüürikat. See on liiga arhailine.
Nii juhtub, et tark inimene muutub vananedes ja ühiskonna „edenedes“ aina üksildasemaks, sest üha vähem jääb järgi neid, kes teda mõistavad. Või neid, kelle empaatiavõime ja emotsioonid on samal tasemel. Sestap on nii loomulik, et targemad ja tundlikumad surevad välja ning aina tuimemad ja emotsionaalselt harimatumad valitsevad maailma.
Tänase heaoluühiskonna kui terviku jaoks tundub see protsess olevat pöördumatu. Üksikisiku tasandil on igaühe valida, kas ta lohiseb selle protsessiga kaasa või lülitab arvuti ja teleka välja ning läheb nö tagasi loodusesse, sest nagu ütles Rousseau, ühiskond orjastab inimese ja võtab tema vabaduse.
