Jüri Pino: Hoiupõssa tagasitulek
Öeldagu ja seletatagu pealegi, et see pole rahareform, ainult nimevahetus, midagi ei muutu. Tunne on ikka, et on rahareform. Leebe, aga ikkagi..
Minule on see elu teine. Minu emale peaks olema seitsmes.
1940 kroonide asemel rubla.
1941 Ostmark – mida keegi polla usaldanud, rublasid ei pandud põlema, vaid hoiti alles.
1947 rublareform, kümme vana ühe uue vastu.
1961 ilmselt kõige kuulsam ja meeldejäänum, mis kinnistas pikaks ajaks väljendi: kas sa räägid uutest või vanadest rubladest?
1992 jälle kroon.
Tuleb välja, et siiski kuues. Kui just seda millatigist 50 ja 100rublaste väljavahetamist kah mitte omamoodi reformiks lugeda. Ütleme, kuus pool, mis ümardub ilusti seitsmeks. Kui mitte liiga täpne olla.
Mistahes.
Väidetavasti polla ikka veel inimestele päriselt selge, mis siis euro tulles juhtuma hakkab. Kuhu need hinnad liiguvad ja kas see võlumantra „investeeringute tulek ja töökohtade loomine“ tõepoolest midagi maksab.
Ainult väga prostadest asjades võib kindel olla. Et: meil läheb vaja uusi rahakotte. Münditaskuga.
Selles juba keegi ei kahtle.
Imelik isegi meenutada, et kui kroon tuli, siis maksis saiapäts 65 senti. Ma ei tea, miks just see meelde on jäänud. Olid viiesendised kasutusel. Kevadel anti mulle üle hulga aja kaks viiesendist, aga kui ma ise neid hiljem pakkuma läksin, ei tahetud vastu võtta. Olgu nad siis, museaalid sihukesed. Hea vaadata, ei muud.
Osta ei saa ju nende eest ammu enam midagi. Vahel mõtle lausa, et milleks neid sente üldse tehti, puhas metalliraiskamine. Ainuke, mida nende eest saab, on mu teada tikutoos, seegi 70 senti. Mündid on ammu ainult taskukoormamine ja tarbetu kõlin. Tõsi, kuni 20 krooni väärtuses olevat kaupmees seaduse järgi kohustatud ka münte vastu võtma.
See on kah üks arusaadavamaid muutusi, millega järgmisest aastast harjuda tuleb. Et kui miski kõlisedes maha kukub, tasub vähemalt vaadata, kui suures vääringus. 15,65 krooni eest ikka juba midagi saab, kui juhtub eurone olema. 31,3 krooni eest saab – praegu – vähemalt paki suitsu. Kui maha kõlises kaheeurone.
Kunagi, kui kroonihinnad kappama hakkasid, pajatas üks sõber Malta liirist, mille hind oli hullem kui naelal või latil, üle 40 krooni. Käibel enamasti mündid. Tema nentimus: kui maltalane ärkab ja taskus kõliseb, siis võib ta arvata, et ühe õlle ikka saab. Lätlastel on ju siiamaani nii.
Ja see, et münt ei ole enam selline mittemiski, nagu praegu, võib tagasi tuua ühe vahepeal unustatud asja.
Hoiupõrsa, nimelt. Mulle küll meeldib sõna: hoiupõssa. Nunnum.
Päris ammu, kui polnud veel Swedpanka, tegi ju Hoiupank isegi sellist promo, et jagas toredaid savist hoiupõssasid. Hästi ilusad olid. Aga mõttetud. Üks mu lastest suutis selle täis koguda ja tulemus oli selleks ajaks võrdlemisi hale – mingi 30 krooni umbes. Või oli 40. Igatahes mitte nimetamisväärselt. Ei tundunud sel kogumisel erilist mõtet.
Mitte nagu nõukaajal, kui ema andis kõik metallrublad mulle hoiukarpi panemiseks ja, kui 49 tükki täis oli saanud, ostis mulle mingi kasuka. Juurde tuli ka panna.
Ma olin siis vist 10aastane ega anna seda emale kunagi andeks.
Too oli just hoiukarp, mitte põssa. Ma ei mäleta tollest ajast põssasid. Neist võis lugeda lasteraamatutest, aga päriselus polnud. Lausa kade oli lugeda, kuidas asi, mida ise näinudki pole, raamatus haamriga katki lüüakse.
Nüüd, kui euro tuleb, on hoiupõssal äkki uuesti mõte sees. Kui midagi kõliseb, kui juba põssa raske tundub, ju seal siis midagi on.
Seda on mõtet lastele kinkida. Või endal pidada – igaks juhuks, mine tea, mis vimkasid elu visata võtab. Üks väga meeldiv külg muidu koleda nimega raha puhul.
Vahepealse võistluse asemel, kes suudab rohkem laene kaela võtta, oleks ju kosutav ja kainestav, kui uuesti oleks mõtet raha koguda. Olgu või hoiupõssa tasemel. Õpetlik lastele, kes, kui nad tunnevad kõlina mõtet, ehk suurest peast jätaksid tegemata vanemate lollid vead.
Kui muidugi hinnad jälle kappama ei pane ega muuda hoiupõssat uuesti iluasjaks.
