Kohitsetud ajakirjandus
Kui ma juhin tähelepanu sellele, et keegi juhendab ajakirjanikke õhutama teatud gruppide vastandumist, kas ma valetan? Paljude minupoolsete selleteemaliste kommentaaride tsenseerimine tekitab mõningaid küsimusi. Et kui inimene juhib tähelepanu massidega manipuleerimisele, faktide väänamisele, vaikiva ajastu kehtestamisele, siis on vaja sellisele jutupaunikule prunt suhu toppida.
Muuseas. Väga üksikud kommetaarid, mis on minu toodang, on saanud negatiivse reageeringu kommiruumis. Kuid üks, mis algselt korjas kohutavalt miinuseid, osutus ikkagi minupoolselt läbinähtud õigeks arvamuseks. Jutt oli mingi nn organisatsiooni demokraatlike vabaduste tabeli esinumbri kohast, mille Eesti olevat saavutanud. Vaadake faktidele näkku ja näete, kui palju on siis kodumaal demokraatlikke vabadusi, et "vana maailma" ees uhkust tunda.
Ajakirjanduse artikleid jälgides, paneb imestama sama käekiri. Kui ilmub mingi terav ühiskonnakriitiline artikkel, või arvamus, mis korjab väga palju kommentaare, siis see kaob kiiresti. Ja selle järel hullutatakse lugejaid homode, moslemite, holokaustiga ja Afganistani sõjarditega.
Eesti Päevalehe kommentaariruum kohitseti ID kaardiga ära. Postimees vahest ikka laseb läbi ka teravamat arutelu, kuid oleneb ilmselt valvetsensorist.
Kahjuks või õnneks ma pole nii väikese egoga, et läheksin "kesikute" lehele omi arvamusi avaldama. Kuid nagu minu loll peake aru sai, siis selleks loodigi Delfisse rubriik "Rahva Hääl", et see oleks rahva arvamuste hääletoruks. Kuid viimasel ajal tundub, et see kitsas alajaotus hakkab muutuma Facebooki pildigalerii ja " Ajusaagimi" bimbonurgaks.
Minu arvamus Eesti demokraatlikust allakäigust sai negatiivse reaktsiooni ja mind soovisid mõned poliitbroilerid lausa Põhja-Koreasse välja saata. Kuid kui reaalsuses elada, siis tuleks vaadata oma konnatiigist kaugemale ja tunnistada, et seesama kontroll on meie kõigi üle ja ajakirjandus, kes peaks olema selle valvekoeraks, aitab sellele kaasa.
