Raivo J. Raave: Poliitika on surnud

Traditsioonilises ühiskonnas peeti poliitikaks kogu inimese avalikku tegevust. Poliitikast olid vabad vaid jumalad ja idiotes. Aristoteles nimetas inimest poliitiliseks loomaks — zoon politicon.

Selguse mõttes võiksime sellist poliitika käsitlust nimetada toonase kreekakeelse sõnaga politeia. Poliitika eesmärk oli teenida ühiseid huve.

Poliittehnoloogia sünd uusajal muutis poliitika võimu- ja riigiasjadega tegelemiseks. Poliitika kui manipuleerimine sai alguse Machiavellist. Saksa filosoof Carl Shmitt ütleb, et poliitika on seal, kus on sõprade ja vaenlaste gruppide eristamine. Kusjuures vaenlane on olemuslik.

Postmodern tõi sallivuse, puhta poliitika osa vähenemise ning asendumise majanduse ja mänedžeridega — postpoliitika. Poliitikasse saab minna ja poliitikast saab tulla.
Inimene on üha vähem kodanik ja üha enam tarbija. Üldine apoliteia.

Kes jälgis projekti „Ühtne Eesti“ valimiskoole ja etendust, võis näha, et poliitika ideelise osa on tänapäeval asendanud poliittehnoloogiad, võtted, nipid, paremini ja kehvemini töötavad programmid, vahetatavad loosungid jne. Eesmärgiks pole idee teostamine, vaid võim ise.

Uutelt juhtidelt oodatakse loovust, mis tavaliselt tähendab asjade korraldamist käsi määrimata ja avalikult välja ütlemata, et „eesmärk pühitseb abinõu“. Ideoloogia kadumine on ju põhimõtete kadumine. Oleme uues maailmas, milles poliitika kui niisugune on tegelikult muutunud mõttetuks.

Majandus kui saatus

XX sajandil võitlesid omavahel kolm ideoloogiat: kommunism (koos sotsialismi ja sotsiaaldemokraatiga), fašism (kaasa arvatud saksa natsionaalsotsialism, Franco natsionaalsündikalism, Salazari režiim jms.) ja liberalism (nii vasak- kui parempoolne).

Fašism purustati noorelt. Kommunism suri vanadusse. Võitnud liberalism võttis uue näo, muutudes olmeks, tarbimiseks ja individualismiks. Liberalismi võit oli ka tema kui ideoloogia lõpp. Liberalism kaotas oma poliitilise mõõtme. Kui enam kellegagi võidelda ei ole, kaob liberalismi ideeline osa.

Lakates olemast poliitiline teooria muutub liberalism postpoliitiliseks praktikaks. „Ajaloo lõpp“ pole ajaloosündmuste lõpp, vaid Hegeli järgi ühiskonna jõudmine kõrgeimale teadaolevale arengutasemele. Ja see on täna muidugi liberaalne demokraatia. Paremat veel pakkuda pole.

Postmodernses maailmas ei kao ainult ideoloogiad, vaid minimaliseerub ka oma ideelise osa kaotanud poliitika ja asendub majandus- ja sotsiaalteooriatega. Majandust nimetatakse nüüd saatuseks.

Kolmel ideoloogial oli ka oma ajalooline subjekt: kommunismil teadagi klass, fašismil olid riik ja rass ning liberalismil indiviid. Ent pelgalt indiviididest koosnev ühiskond kaldub juba loomuldasa universalismi poole. Siit ka globalism, mis pole ju muud kui liberaalse mudeli üleilmastumine.

Kas sünnib uus poliitiline teooria?

Rahulolematus nüüdisühiskonna postliberalismiga ja jätkuvad majanduskriisid võivad sünnitada uue poliitilise teooria vajaduse, sest liberalismil pole enam muud pakkuda peale võimalike uute tehnoloogiate.

Iseenesest ei eelda ju praeguse olukorra säilitamine mingit poliitilist teooriat. Maailma saab juhtida ka pelgalt majandusseaduste ja inimõiguste koodeksiga. Poliitilised otsused võib asendada tehnilistega. Eksperdid ja spetsialistid optimeerivad juhtimise logistikat.

Kui kommunism kritiseeris liberaalset kapitalismi vasakult ja fašism paremalt, siis nüüdisühiskonnas need vahed enam ei kehti. Saab olla poolt või vastu. Vasak- ja parempoolsus on nüüd vaid sotsiaal- ja majandusteoreetilised. Õhem ja tüsedam riik jne.

Uus teoloogia ja olemise tagasitulek

Kolm XX sajandi ideoloogiat võtsid Nietzsche diagnoosi Jumala surmast kui imperatiivi. Postmodernis ei kehti ka enam see. Juba küsitakse: „Mis surmast te räägite? Kelle surmast te räägite? Ei ole kuulnud…“

Uus poliitiline teooria ei saa mu meelest sündida ilma teoloogiata. Kui teoloogia sisse tuua, siis näeme kohe, et postkapitalism pole midagi muud kui „antikristuse riik“. See pole pelgalt metafoor, vaid apokalüpitiline tõsiasi.

On selge, et uue poliitilise teooria teoloogia peab olema vaba modernsest ratsionalismist, sest on vaja maha tõmmata progressi lipp ehk helge tuleviku teooria. Kui progress pole enam iidol, siis muutub tähtsaks vana.

See tähendab, et uuel poliitilisel teoorial on võimlik ammutada traditsiooni tarkust. Vana on hea — mida vanem, seda parem. See ei tähenda aga sugugi „vana kummardamist“, vaid mõttemudeli „minevik-olevik-tulevik“ asendumist sünkroonilisega, kus tähtsuse omandab igavene, püsiv, jääv. Juured ei ole midagi, mis kunagi olid — juured kasvavad kogu aeg.

Kui vaatame kolme XX sajandi ideoloogiat, siis kõigil neil oli soliidne filosoofiline alus. Kommunismil tedagi Marx ja Hegel. Fašismi ideoloogid on küll vaieldavad — no näiteks ei saa kuidagi päri olla ütlemisega, et fašism, see on Rene Guénon pluss tankidiviisid, — aga eks ta ju Nietzsche üleinimese programmi teostamine ikka oli. Pluss omad rassi- ja geopoliitilised teooriad kuni meie Reaalkooli poisi Alfred Rosenbergi „XX sajandi müüdini“: Religion des Blutes — vere usk.

Liberalismi aluspanijateks olid inglise empiirikud ja utilitaristid John Locke, James Mill, Jeremy Bentam, Adam Schmit jt.

Moskva Ülikooli professor Aleksander Dugin pakub uue poliitilise ideoloogia aluseks Martin Heideggeri filosoofiat. Daseini ehk siis kohalolekut või Olemist suure tähega. Descartes mäletatavasti eelistas mõtlemist olemisele ehkki olemine on suurem kui mõtlemine. Olemise tagasitulek on ühtlasi ka poliitika rehabiliteerimine.

Heideggeril on Olemise tagasitulemine sündmus, mida ta tähistab erilise terminiga — Erignis.
See sündmus saabub kesk kõige pimedamat nihilismi ööd. Seega on meil veel lootust isegi siis, kui hullemaks läheb.