Teabe üledoos põhjustab vaimse kooma
Seesama kärehäälne kukk troonis uhkelt ka aabitsakaanel ning juhatas iga inimesehakatise hädavajalike teadmiste kallale, mida koolmeistri hoolsa ning karmi silma all süvendama asuti. Aeg oli aeglane, just parasjagu selline, nagu igaüks teda endale ette kujutas ja kuidas kulutas – suvel kihutas vahel hullupööra ja talvel venis kui pilkane polaaröö pimedus.
Tarkust aeti taga tattnina valgel raamatuid uurides ja läbi hangede mitme versta taha koolimajja sumades, ning nõnda, läbi raskuste omandatud tarkuseterad salvestusid mällu kindlalt ja igaveseks. Sest silmad olid pärani lahti ka väikeste imede märkamiseks, kõrvu ei ummistanud miljonid raadiojaamad ega ööpäevaringne olmemüra, rääkimata reklaami nime kandva ajupesu lakkamatust röökimisest.
Täna ärkan üles, pigistan pulti, et teada, millise kuumaga õue astudes kokku põrkan, ning koheselt hakatakse mulle olulise informatsiooni eel, järel ning sageli ka selle vahel midagi kõige-kõige-kõige paremat kaela määrima. Enamasti tolle mantra sisu mu kuulmekanalitest sissepoole ei jõuagi, sest taolise müra üleküllus on juba ammu immuniteedi tekitanud.
Panen kohvikeetja lurisema, avan ajalehe ja lasen silmadel kiirelt üle eilsete uudiste käia, keerates kärmelt pilgu alt ära reklaamiga kaetud leheküljed. Kollased küljed jätan samuti tähelepanuta, sest mind ei koti, kelle süldikaussi tühjendades lõõritab Sulo või kes kellega käib siin- või sealpool piiri.
Olles lõpetanud kohvi, võileibade ning ajakirjandusliku makulatuuriga, klõpsan lahti arvuti. Spämm-spämm-spämm-spämm-spämm, sekka mõned asjalikud meilid sõpradelt-tuttavatelt ning jällegi üliohtralt kõikvõimalikke ülistusi oma toodetele-teenustele arvukatelt firmadelt. Vahemärkusena olgu öeldud, et olen nüüdseks enamuse neist rämpsallikaist edukalt blokeerinud, aga näiteks Venemaaga elektrooniliselt suheldes peab alati valmis (sic!) olema äärmiselt tõsiseks lahinguks spämm-postiga.
Telepurk mu toas teeb sisselülitamisel oma tööd ennastsalgavalt – kuigi vahetan reklaamipausi ajal koheselt kanalit, on ajupesutrust sedavõrd kaval, et reklaamklipid lennutatakse mulle näkku enamikult kanaleist üheaegselt. Kui juhtub ime ning avaneb võimalus tõeliselt head filmi vaadata, siis saetakse see iga 10-15 minuti tagant reklaamipauside poolt juppideks. Saagimine ise on niivõrd jõhker ja diletantlik, et film katkeb poolelt sõnalt-pildilt, jätkudes pärast vähemalt 10-minutilist reklaamvägistamist sootuks teise kaadri pealt.
Paneb tõsiselt imestama, et pole veel tekkinud intellektuaalide terrorismiorganisatsiooni, mis asuks priske kultuurinuiaga lajatades reklaamiagentuure pulbriks peksma. Kultuuri mõrvamine tarbimismaania nimel käib aga juba aastakümneid raugematu hoo ning üha suureneva jõuga.
Mina isiklikult ei liigitaks kultuuri hulka paljusid kaasaegsete moevooludega kaasaskäivaid massihüsteeria vorme, kuid jätan siinkohal targu näited esile tõstmata, et mu kaela ei sajaks süüdistusi diskrimineerimises, usurpeerimises või koguni natsismis.
Eestlane on kummalisel kombel sotsiaalselt väheaktiivne inimene, ja eriti just küsimustes, mis puudutavad rahva heaolu. Käega lüüakse valimatult kõigele, alates igapäevasest hinnatõusust ning lõpetades poliitikute poolt väljahõisatud lakkamatu valedelaviiniga. Taluvuse piir peaks juba ammuilma ületatud olema, kuid lakkamatu infomüra mürgitab meeli ja segab olulise leidmist kirevas, kollendavas ja lollitavas meediamülkas.
Sestap ongi imelihtne leiutada pseudoprobleeme, need seejärel suureks puhuda ja pikalt ning väsimatult mullitada. Sama eesmärki teenivad ka nn „üldrahvalikud aktsioonid“ („Teeme ära“ prügi ühest kohast teise toimetamine, suures puntras kollektiivmõtlemise väljapunnitamine, ühtelaulmine jne.).
Hiljuti jäi Soome TV-st üht saksa filmi jälgides meelde kena sõnum: „karielaja haigust on raske märgata, kuna kariloom pelgab oma haigestumist välja näidata.“ Nõnda käkerdabki sotsiaalselt tõbine eestlane vaid viineripikkuse pilguga oma nina ette jõllitades edasi ja vajub peagi maailma viie viletsaima riigi poolt asustatavasse mülkasse.
Kuid igal inimesel on ju õigus õppida oma vigadest ja neid siis jõudumööda parandada? Kuidas tolle jõuraasukesega lood on, on muidugi iseküsimus, kuid komandopunkt peaks ikkagi peas asuma.
Nõnda nagu nõuka ajal segati väsimatult Ameerika Hääle kuulamist, segavad tänased poliitikud meil kuulmast ja nägemast tõde, risustades kirjutavat ja pilti edastavat meediat oma libekeelse kommertskaagutamisega, loopides kotitäite kaupa katteta lubadusi ja rääkides musta valgeks ka siis, kui endal vaid kolmandik koonu pigitünnist välja ulatub.
Ning peale on kasvanud ka plejaad lapspoliitikuid, kes hiilgavad jätkuvalt oma vaimunõtruse demonstreerimisega, puudu on veel vaid neid abistama tormavad beebinõunikud, kes luti lutsutamise vaheajal lapsukestele eruditsioonist nõretavat nõu annaksid.
Kõik, mida silmad näevad ja kõrvad kuulevad, ongi teave. Kuuldu-nähtu meeldejätmine, süstematiseerimine ning ebaoluliste kildude väljasorteerimine kujundab teadvuse, mis hakkab janunema teadmiste järele. Ka tänaval vedeleva joodiku või teadvuse kaotanud narkomaani nägemine on teave, mis kallutab nägija vastavalt kalduvustele sellisest seisundist eemale hoidma. Või vastupidi.
Samas olen ise kaugel arvamusest, et näiteks igasuguse alkoholireklaami telest ja muust meediast päevapealt hävitamine annaks olulisi tulemusi, sest hoiakuid on kujundatud juba aastakümneid. Võimust kramplikult kinnihoidvaid padumaterialiste ei huvita inimene ise, vaid see, mida ja kui palju ta ostab. Kas pakutav kaup on ostjale kasulik või kahjulik, puudutab turumängurite närviotsi vaid siis, kui oluline osa ostjaskonnast kipub välja surema.
Kuhu ma siis pöördun, soovides saada usaldusväärset teavet mingi ajaloosündmuse, loodusnähtuse, organisatsiooni jms kohta? Eks esmalt ikka raamatukogusse, sest kui esimese hooga internetiavarustesse sukeldun, avaneb seal otsitava kohta linke sellisel arvul, et kogu info läbitöötamiseks peaks mind olema vähemalt sajakordselt kloonitud.
Jääb üle loota vaid intuitsioonile ning valida suvalised, huvitavamana tunduvad viited, milles siis põhjalikumalt edasi uuristada. Järjest kõiki nuppe klikkides võin sattuda nii kaugele kõrvalharudesse, et unustan lõpuks sootuks, millega algselt tegelema asusin. Sest nagu mälu, nõnda on selektiivne ka tähelepanu, reklaamibarbarid on aga tähelepanu erisusi eriti agarad ära kasutama.
Niisiis – soovimata alahinnata internetti kui ülimalt kiiret ning sageli ka usaldusväärset infoallikat, ei saa ma jätta heitmata kaigast selle silmipimestavalt sätendavaisse kodaraisse – paisates soovijale ette meeletu teabehulga, jätab ta üksildase seilaja sellesse ookeani kompassi ning päästeparveta hulpima.
Tagajärgi on märgata eriti laste ja noorte puhul, sest neil on kõigi ettevõtmiste puhul vedavaks jõuks seiklusjanu, mida reklaami- ja tarbimisoraaklid osavalt ära kasutavad.
Nõnda on meil peale kasvamas põlvkonnad, kel kindla sihi asemel silme ees muinasjutulised, sageli õhulossidele ülesehitatud tulevikuunelmad ning korraliku hariduse asemel globaalmaterialismi ideoloogide poolt sisestatud fragmentidekogum tingreflekside esilekutsumiseks, mis suunavad ostma-tarbima-tegutsema täpselt nõnda, nagu Suured Dresseerijad ette on kirjutanud.
